Kõik laulus: «Kõik, mida Eesti suhtes tunnen, on ka ühes laulus – «Palve». Ma armastan Eestit! Aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen loomult rändur.»: F: Kalev LilleorgKui Marek Sadam Tallinna tänavatel kulgeb, näeb ta oma mütsi ja märsiga välja nagu öko-usku maalikunstnik. Mitte nagu artist, kes juba kaks aastat on USA klubides oma tantsumuusika ja ülienergilise lavaolekuga kõikvõimalikest rahvustest masse üles kütnud. Koos sõbra Toomas Lauriga tehtud plaat «Sõstrapõõsaste vahel», mis just vabrikust väljunud, on kah rohkem selle mütsi ja märsiga mehe nägu.

Ehkki eestlane sai Marek Sadamat (31) tundma ogasoenguga elektrijänesena ansamblist N-Euro, on ta alati teinud ka teistsugust, mõtlikku ja tasast muusikat. Viie viimase aasta jooksul, mil ta on Euroopas ja USAs klubimuusikat viljelenud, on ta kahel suvel aja maha võtnud ja koos sõber Toomasega eestikeelse ja ilusate sõnadega «rahuliku» plaadi kokku pannud.
Sadam ütleb, et tähelepanelik kuulaja teab tema elust piisavalt palju — ta laulusõnad on lihtsalt nii avameelsed. Ometi selgub, et ühele ja teiselegi asjale, mida ilmas rändamine on õpetanud, on Sadamal veel mõndagi lisada.

«Ma olin Eestis pettunud.»
«Ja ma põgenen, maa, sinu eest. Ja ma kirun ja nutan ja põen. Ja ma kõnelen võõramaa keelt — sest mu enese keel liiga õel.» («Armastan maad», Lauri ja Sadama esimeselt plaadilt «Kirjad maale»)
Sedaviisi laulis Sadam kaks aastat tagasi. Misjärel avalikkus langetas kiire otsuse: Sadam ei löönud Eestis läbi, tema N-Eurot tümitasid kriitikud igal sammul — niisiis poiss pettus Eestis ja põrutaski laia maailma!
Sadam muigab. «N-Euro oli kohutavalt naljakas ja absurdne projekt — vaatasime ja katsetasime, mida kõike teha annab. Olime noored ja tegime seda suure lustiga. Ja see, et vahepeal tümitati, oligi ju äge! Kui sa ei ärrita ega eruta kedagi, mis mõtet siis üldse on muusikat teha?» tunneb ta 6—7 aasta taha vaadates. Pealegi tümitasid ju ainult «tõsised» kriitikud. Rahvas armastas.
«Eesti publik kasvatas minust sellise artisti, kes — nagu praktika näitab —
võib edukalt esineda ka mujal,» mõtiskleb Sadam. Aga ei lükka ümber, et Eestis pettunud on ta olnud küll. On teatud mõttes ka praegu. «Aga esimesel Lauri ja Sadama plaadil oli pettumust rohkem. See uus on rohkem igatsuse-plaat. Selles mõttes on mu tunded ikka muutunud,» arutleb ta.

«Eestlane on rassist.»
«Päris puhast eestlast, arvan, annab otsida. Pärismuulased ja meie võime poksida. Äkki oleks targem lõpuks lihtsalt olla riik — unustades ürgne viha, parem oleks siin.» («Meie», teiselt plaadilt «Sõstrapõõsaste vahel»)
Pettumus Eestis ei tulnud Sadama sõnul mitte N-Euroga kriitikat saades. Ega tuntuks saades. Ega üldse sellepärast, et keegi oleks teda nii hirmsasti kiusanud, et enam ei kannatanud.
«Ma olen lapsepõlvest peale end tihti elu vaatlejana tundnud, igasugu asju on silma hakanud. Muu hulgas ka see, et eestlased on õelad ja rassistlikud,» ei karda Sadam kaasmaalaste viha alla sattuda.
Kõige veidram on tema meelest just see, et riikides, kus rassismist palju räägitud, rajanevad ebakõlad naha värvusel, kuid eestlased oskavad olla tõsiselt rassistlikud ka üksteise suhtes. «Vaata, sellepärast peaks iga inimene vahepeal ära käima, maailma nägema — siis paistavad asjad tagasi tulles hoopis teistmoodi. Hindad kodumett ja puhast õhku ega hakka kellegagi niisama mölisema,» usub Sadam.

«Rändamine on mul veres!»
«Hei-hei, LA ja Hollywood, Miami, Texas, Vegas. Sest nii ma olen valinud, sest nii ma täpselt elan.»  («Maapoiss ja linn». «Kirjad maale»)
Sadam on Eestimaal olnud juba hea mitu kuud ja minekukihku hoovab temast lausa füüsiliselt tajutavalt. «Tore ju, kui on inimesi, kes usuvad, et mul on seal veel midagi teha ja nad tahavad mind rahvale näidata...» annab ta aimu, et teda ookeani taga oodatakse. Põnevusega, sest Sadam on lubanud oma muusikalises elus uue lehekülje pöörata: by-by-tantsumuusika ja ogaline soeng!
«Praegu on mul plaan uueks aastaks valmis saada ports täiesti teistsugust muusikat — veel energilisemat,» pajatab ta.
Seda, et ta oma tööd nii, nagu ise tahab, võiks teha siin Eestis, Sadam praegu ette ei kujuta. «Ränd on mul veres, sinna pole midagi parata!»

«Mul polegi kodu!»
«Üksinda kesk võõrast vihma, hinge kriibib põud, nii kehale saab sügav, hiljem piinav jälg neist sekunditest, kui tabas armastuse nälg...» («Armastuse nälg». «Sõstrapõõsaste vahel»)
Kodu kui ruumi, mis kuuluks talle, Sadamal polegi. Ei siin- ega sealpool ookeani.
Ameerikas sõltub see, kuhu ta paneb õhtul pea, sellest, kui pikalt ta antud geograafilises punktis viibib: kui pikemalt, siis võib see olla üürikorter, kui lühemalt, siis hotellituba või tuttavate külalistesohva. «See töö, mida ma teen, ongi üks kodutute ja üksildaste inimeste ala. Aga kui ma oleks mingi koha küljes kinni, siis ma ei näeks jälle maailma nii, nagu ma tahan teda näha,» nendib Sadam ja väidab, et on sellise eluga harjunud.
31aastaselt mehelt ei nõuagi keegi, et ta kohe ütleks, millal naine-lapsed-koerad-maja tulevad. Vähemalt praegu tunneb Sadam, et nende jaoks pole õige aeg. Tema päevaplaanis tuleb vaid meelde jätta, millal on järgmine bändiproov. Muus osas on ta harjunud lihtsalt vaatama, mida homne päev toob.
Rikkaks pole Ameerika-elu Sadamat teinud, aga ta pole pidanud äraelamiseks ka mõnd kojamehe või kokaabi kohta otsima. «Ma ei tea isegi, millest ma elan! Olen väga vähenõudlik ja ebamaterialistlik ning sellega rahul. Ja mul on hirm, et kui hakkaksin mõne muu asjaga lisaks tegelema, siis kaotaksin iseenda ära. Raha teenimine muutuks liiga tähtsaks.»

«Naist, keda armastan, ei pea omama!»
«...teadmine, et naised, kes on olnud armsad, on kindla toega, kindlalt käsi peos.» («Minu aeg». «Kirjad maale»)
Sadam ei salga, et esineb ka hetki, kui üksiolek ajab lausa nutma. «Igatsus on mu pidev meeleseisund. Sellega harjub,» ütleb ta koguni. Kas mõtleb ta sellistel hetkedel mõne kindla naisterahva peale, sellest mees vaikib. Poetab vaid, et ehkki üks ennustaja kord «nägi» tema elu läbiva joonena õnnetut armastust, on ta praegu enda meelest üsna õnnelik.
«Üks asi, mida olen viimastel aastatel õppinud: ma ei pea armast inimest omama. Sellises macho-mehe mõistes, et ta oleks iga päev minu päralt ja minu oma. Ütlen täiesti siiralt, et mulle pakuks suurt õnne ka teadmine, et inimesel, keda ma tõesti armastan, oleks teine mees, kes oskaks teda hoida paremini kui mina,» otsib Sadam sõnu ja lisab, et ega ta väga loodagi, et eesti mehed temast siinkohal aru saavad. Ju surgivad hoopis demonstratiivselt nimetissõrmega meelekohta.
Sadamat see ei häiri, sest... «Ma olengi narr! Mul on viimasel plaadil isegi sellenimeline laul. Narril on ju kuningate ees suur privileeg — ringi rännata, mõelda ja öelda, mida tahad.» Signe Lahtein