Mari otsustas pärast kolmanda lapse sündi saadud ühekordse sünnitoetuse annetada. «Võtsin kohaliku sotsiaalnõunikuga ühendust, et leida need pered, kel läheb seda raha rohkem vaja. Kuulsin siis mitme pere kurvast loost. See oli masendav ja õudne...»: F: Helin Loik«Me ei tahtnud olla kaks vanainimest, üksikut pensionäri,» naerab 1.oktoobril kolmanda lapse sünnitanud Mari Rahumägi. Quelle Eesti juhi Mari ja poliitik Jaanus Rahumägi peres kasvab nüüd kolm kümneaastaste vanusevahedega tütart. Tehke järele!

Pisike Maria-Heleene, hellitusnimega Leenu, magab hällis, mis kiigub ise ja laulab unelaule — kõigi tite­mammade unistus! Ümber hälli hiilib suur punakas kass. «O’Malley ei suuda kuidagi leppida, et majas on beebi ja et tema polegi enam kõige tähtsam,» selgitab perenaine. Kõuts pole pisikest beebit siiski käpagagi puutunud, jälgib kiival pilgul kaugemalt. Mari (41) ja Jaanus (46) ei kavatse umbusklikku O’Malleyt seetõttu veel ära anda. «Küll lepib,» usub Mari. Keskmine tütar Katariina võtab kassi sülle ja istub emme kõrvale diivanile. «Enne, kui emme käis tööl, tuli ta nii hilja koju ja ma pidin peaaegu alati vanaemaga õppima. Aga nüüd ma näen emmet kogu aeg!» sõnastab ta ühe väikeõe sünniga seotud rõõmsatest emotsioonidest.

Kakskümmend aastat vanusevahet
Esimese tütre, Liisabelli sünnitas Mari 20aastaselt ja ütleb häbenemata, et oli toona ikka päris loll. «Siis polnud emaks saamine kõige toredam tunne — nõukogude aeg ja ma olin nii noor... Ülikooli ma siiski pooleli ei jätnud — õnneks ämm aitas mind lapsega väga palju,» meenutab naine.
Katariina sündis, kui Mari oli kolmekümnene. Kõik läks hästi, kuni mõnepäevasel tirtsul avastati kuri stafülokokk. Mari meenutab õudusega, kuidas vastsündinu haiglast saadud nakkuse käes vaevles ja kõhuvalu tõttu pidevalt nuttis. Ema arvab, et võib-olla just seetõttu ongi tütar tänini närb sööja.
«Seekord, Leenuga, on kõik väga mõnus,» kinnitab Mari sarnaselt väga paljudele küpses eas sünnitajatele. «Ma pole harjunudki, et laps on nii rahulik! Ööselgi ta ei karju, jääb ilusasti kell kaksteist magama ja ärkab alles hommikul kell üheksa. Paaril korral annab vaikse käginaga märku, et tahab süüa.»
Mari usub, et vanemas eas sünnitatud lapsed ongi rahulikumad. Ja ta ise on oluliselt rahulikum. «Kui oled lapse saamise teadlikult ette võtnud, võtad kõike teistmoodi. Pole enam nii, et saaks ometi lapsed kellegi hoida anda ja oma tavapärast elu edasi elada,» räägib Mari, kes on otsustanud Maria-Heleenega kaheks aastaks koju jääda. Kui tõesti peaks mõni töine küsimus tema sekkumist nõudma, siis saab ju meie e-riigis ka
e-suhelda ja e-töötada.
«Kaks aastat on päris piisav aeg ja ega ta siis ka kohe lasteaeda lähe, ikka vanaemade hoolde,» on Mari mõelnud. Ta tunnistab, et kui pärast vanemate laste sündi oli tal vahel mure, et jääb elust kõrvale ja millestki ilma, siis nüüd pole muud asjad enam nii tähtsad. «Need paar aastat, kui laps eriti kiiresti kasvab ja areneb, tahan ma temaga olla.»

Issi tütred
Kägin hällist annab märku, et on mähkmevahetuse aeg. «Nüüd vajame issit! Katariina, palun kutsu issi!» palub Mari. Jaanus, kes on vastuvaidlemist mitte­sallivalt kuulutanud beebist rääkimise naiste teemaks, tõstab tütre hällist ja hüpitab oma suurte kämmalde vahel. Titt jääb kohe vaikseks.
«Kui Jaanus väikese tibu esimest korda kätele võttis, tuli tal pisargi silma,» avaldab Mari. Kergendus oli suur, sest kolmas sünnitus oli Marile raskeim. «Seekord oli ka Jaanuse jaoks kõik teistmoodi, kuigi ta viibis ka Katariina sünni juures. Aga seal oli niigi palju rahvast ja Jaanusest polnud suurt tolku. Seekord oli temast aga väga palju abi, sest peale Jaanuse oli meiega vaid ämmaemand,» jutustab Mari. Lõpuks läks kõik kõige paremal viisil ja pere saadeti juba vähem kui ööpäev pärast sünnitust koju.
«Jaanus saab titaga väga hästi hakkama. Ma võiksin kas või kohe reisile minna — ainult rinnapiima peaksin pudelisse jätma,» kiidab naine. Ta usub, et isa rolli tütre elus on võimatu üle hinnata. «Tema pealt näeb laps, milline on toimiv peresuhe. Katariina on meil täiesti issi laps.»
Mari hinnangul tunneb Jaanus, ainuke meeshing majas, end suures kanakarjas päris hästi. Kui kolmas tütar sündis, rõõmustanud ta, et vaat kui vahva, nüüd on veel 25 lõbusat aastat ees!

Kolmas laps = uus noorus
Pesamuna Leenu oli planeeritud beebi. Liisabell elab koos elukaaslasega juba omaette ja Katariinagi on jõudmas ikka, kus sõbrad muutuvad järjest tähtsamaks kui ema-isa. «Me ei tahtnud Jaanusega olla kaks vanainimest, üksikut pensionäri,» naerab Mari ja lisab, et otsustamisel oli väga tähtis roll ka vanavanemate toetusel — nende utsituseta oleks ta kauem kõhelnud ja võimalik, et kõhklema jäänudki. «Kuigi ma ise olen üksik laps, olen alati soovinud, et minu oma peres oleks rohkem lapsi,» nendib ta ja leiab, et kolm on täiesti paras arv.
Tegelikult oli Rahumägide peres kõige suurem titesünni-initsiaator hoopis Katariina. «Ta käis kui uni peale, et millal ta saab endale õe. Vend ei tulnud kõne allagi,» räägib Mari. Ja näe, läkski nii, nagu suur õde soovis!
Mari ütleb keerutamata välja, et ta on vana ema. «Kuigi sünnitajate keskmine vanus on üldiselt tõusnud. Kahekümnesed emad on muidugi muretumad, minul, 40+ emal, on juba kõik nähtud, kõik tehtud. Olen stoiliselt rahulik,» kinnitab ta.  
Ometi tunnistab Mari, et last oodates oli tal südames siiski väike hirm: ega tema vanus lapse tervist kuidagi mõjuta? «Alguses ütlesid arstid ka, et väike kahtlus võib olla. Ootasin kolm nädalat kohutavas pinges analüüsi vastuseid, kuid kõik oli õnneks korras.» Boonusena andis looteveeuuring varakult teada, et tuleb tütar.
Vanim tütar Liisabell on juba aasta vanem kui ta ema teda sünnitades. Ja Mari-vanused vanaemad pole meil mingi haruldus... Selline mõte ei häiri värsket kolme lapse ema aga karvavõrdki. «Me jõudsime lihtsalt noortest ette!» naerab ta vaid. «Jaanus ütles, et ta ei saa ometi õhtuti vanaema kõrvale magama heita!» Kaire-Külli Kuldbek