|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Silmad kinni: Kosmeetik Katrin Kazonen manitses silmi kogu aeg kinni hoidma. «See on nagu keevitamine, vaadata ei tohi!»: F: Helin LoikHele nahk nagu Lumivalgekesel on kaunis, aga kui talve hakul hakkavad
sellele tooni andma veresoonekesed, näed sa oma punase nina ja põskedega välja pigem nagu jõuluvana. Isegi nii raskel juhul aitab fotonoorendus.
Fotonoorendus on kõnealusele protseduurile õigupoolest õige kummaline nimi, sest fotograafiaga seob seda vaid aparaadist välgutaoliselt sähviv valgus. Küll aga on sellest tõhusast nahahooldusest abi kõigile, olenemata vanusest, sest läbi naha kumavad väikesed veresooned ehk kapillaarilaiendid võivad mureks olla nii 20- kui 50aastastele.
See probleem kerkib esile eriti praegusel aastaajal, sest suvega saadud päevitus on kadunud ja näonahk koleda ilma tõttu väga õrn.
Fotonoorendusega tegeleva Rapla ilusalongi Florise juhataja Ave Siimar ütleb, et selles protseduuris pole midagi müstilist: aparaadist sähvatustena väljuv valgus neeldub nahas, mis tõstab naha temperatuuri, nahapinnal tekib ärritus, kollageeni hulk suureneb ja naha toonus tõuseb. Selle tulemusena kapillaarilaiendid ahenevad ning jume ja verevarustus paranevad.
Muutusi paremuse suunas on näha juba pärast esimest seanssi, kuid kes soovib püsivamat ja tõhusamat tulemust, neil tuleks Siimari sõnul end ravimas käia vähemalt kolm kuni viis korda.
Fotonoorenduse hind on üsna kõrge, alates 500 kroonist üks seanss (olenevalt salongist ja näonaha probleemide tõsidusest), aga annab tõesti häid tulemusi. Seda kinnitab Naistelehe toimetaja, kes enda näol protseduuri läbi proovis. Tema kogemustest loe kõrvalveerust. Anna-Liisa Mets
Naistelehe toimetaja proovib järele!
Minu näonaha suurim häda on see, et väikesed veresooned on hästi nähtavad ja seetõttu jätab kogu nägu kergelt punetava mulje. Igapäevaselt see mind ei häiri, aga kuuldes, et see mure on lahendatav, olen kohe valmis proovima!
Raplasse Florise ilusalongi jõudes olen üsna optimistlikult meelestatud ... kuni saan pihku kolmeleheküljelise ankeedi, kus pean vastama vist maailma kõiki haigusi puudutavatele küsimustele – no et kas mul äkki on mõni. Kui peaks selguma, et on, võib kosmeetik öelda, et kahju küll, aga siin sinu ravi lõpeb. Õnneks saan läbi!
Võtan pluusi seljast ja kõrvarõngad kõrvast ning heidan kosmeetikulauale teki alla. Kui meik on eemaldatud, kaetakse mu nägu ja osa kaelast tohutult paksu geelikihiga. See kipitab nahal peaaegu sama hullusti kui juuksevärv. Kosmeetik ütleb, et see ei peaks nii olema, ja arvab, et võib-olla ma lihtsalt närvitsen. Muidugi ma pabistan, sest aparaat, millega mind ravima hakatakse, on päris hirmus!
Kui mu silmad kinni kaetakse, et valgussähvatused mind ei pimestaks, otsustan mõelda millelegi ilusale, sest pääsu pole ju enam kuhugi. Kui nägu peakski üles sulama, siis mis seal ikka... Muide, fotograaf ja kosmeetik sätivad endale ninale mustad kaitseprillid, sest impulssvalgusteraapial põhinev protseduur on nii intensiivne, et ilma nendeta samas ruumis olla ei tohi. Võrdlus keevitamisega pole üldse nali!
Kosmeetik hoiatab, et valgussähvakas võib haiget teha – mõni klient on seda kurtnud. Ja siis saangi kuuma sutsaka vastu põske. See pole valus, aga valgus on nii ere, et tungib isegi läbi suletud ja kaetud laugude.
Protseduur võtab imevähe aega. Tundub, et isegi ankeeti täitsin kauem. Mõned kuumad sutsakad, paar näpistustunnet ja ongi kõik. Saan jälle nägijaks, geel võetakse maha ja nägu kreemitatakse.
Peeglisse ei julge esialgu vaadatagi, puudutan ainult õrnalt näpuga põski, et teada saada, kas need on ühes tükis. Poolel koduteel otsin siiski peegli kotist välja. Ei midagi uut, nägu nagu nägu ikka. Kui õhtul kodus korralikult valgustatud peegli ees seisan, olen sunnitud tõdema – asi toimib! Põsesarnadelt on punased peenikesed veresooned kadunud ja nahk on üldiselt tervem ning kahtlemata siledam kui enne.
Miks siiski «fotonoorendus»?
Foto ja noorendus – need sõnad vihjaksid justkui piltide töötlemisele arvutis või kõigi kortsude sirguajamisele, aga protseduur mõjub teisiti. Ave Siimar selgitab, et kuigi protseduur on nimetuse poolest noorendav, sobib see kõigile, kes tahavad oma näonaha seisundit parandada. Kuid noorendab see samuti! Sügavate ja miimiliste kortsude puhul fotonoorendusest abi ei ole, küll aga aeglustab see nahas vanusega tekkivaid muutusi. Samuti hävinevad aparaadi all pigmendilaigud ja väheneb näopiirkonna karvakasv.
Ei sobi kõigile!
Fotonoorendus on vastunäidustatud:
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
