Urbid kinnitavad, et mehed püüavad tavaliselt olla naisele ainult ürgmees või laps. Kuid peab üritama olla kõik.: Foto: Egert Kamenik.Laujatest vendi Tarmo ja Toomas Urbi näeb harva eraldi. Tihti pidavatki inimesed neid ainult siis ära tundma, kui nad koos on. Praegu on mõlemad Eestis ning valmistuvad 31. augustil Vene Draamateatris toimuvaks kontserdiks.

«Kui me sel aastal indiaanlastega siia tulime, polnud meil kontserti isegi plaanis,» tunnistab indiaanipärast mütsi kandev pruunisilmne Tarmo. «Elu aga näitas, et päris rumal on niimoodi mõelda. Tegime siis paar esinemist ja need läksid õudselt hästi. Hiljem ajasin Raadio 2s kellegagi juttu ja siis hakati saatesse helistama, et mis sa, Urb, lolli mängid, tee ikka Tallinnas ka kontsert.»

Naisi hullutav energeetika

Nüüd on kontserdi aeg paigas ja vennad avaldavad arvamust, et ilmselt koosneb publik 95 protsendi ulatuses naistest. Nagu tavaliselt. Räägitakse ju legende sellest, kuidas naistel juba kaugelt Urbe nähes põlved nõrgaks lähevad.

«Väga hea! Hea teada,» naerab Tarmo, heites pilgu Pirital asuva restorani aknast merele. «Mul ongi tänane õhtu vaba... Need on tegelikult sellised asjad, millest me ise nagu väga teadlikud ei olegi.»

Mis on vendade saladus, millega neil kuulujuttude järgi õnnestub saada kõik naised, keda hing ihaldab?

«Arvan, et asi ei ole selles, kes me oleme, vaid selles, mida me teeme,» arutleb Tarmo. «Üheks põhjuseks on kindlasti laulud, mida laulame, ja asjad, mida eneses kanname. See tekitab tahtmatult mingi energeetika, mis on osa meie aurast.»

Toomase arvates on loomingu seisund armastuse seisund. Tundlik inimene pidavat selle üles korjama, kui oled armastusele avatud.

«Mõnikord oleme pärast kontserti inimestelt küsinud, miks nad sinna tulid, » jutustab uskumatult siniste silmadega Toomas. «Üks näiteks ütles, et meie kontserdil on tal tunne, et keegi armastab teda. Inimestel on ju armastusest suur puudus. Nende elus on liiga vähe soojust.»

Usaldavad sisetunnet

Tarmo noogutab venna juttu kuulates ning vaatab läbitungiva pilguga kohvikus ringi. Järsku meenub talle veel üks nipp, millega nad naisi võluvad.

«Me kategooriliselt kunagi ei valeta!» pahvatab Tarmo. «Naised ju intuitiivselt tunnevad ära, kui neile valetatakse, sest nad on ise meistervaletajad. Iga tõeline naine hindab tegelikult tõde. Isegi kui see on karm või ebameeldiv. Ikkagi hinnatakse seda, mis tuleb puhtast südamest ja heast kohast.»

Naiste nõuandjad

Kindlaid kaaslasi vendadel Urbidel hetkel ei ole. Paljude vallaliste ja mittevallaliste naiste suureks rõõmuks on nad oma sõnul vabad nagu tuul. Kui aga õige naine peaks teele sattuma, ütleb sisetunne seda neile kohe.

«See on nii, et mees ja naine kohtuvad. Ühel koguneb veri ühte kindlasse kohta, teisel lähevad põlved nõrgaks. Mitte midagi ei ole vaja rääkida,» selgitab Tarmo hästi asjaliku näoga. «Arvan, et kui sa pead kellegagi vaeva nägema, siis see on vale suhe. Kõik peab olema algusest peale spontaanselt õige. See peab olema tähtedes kirjas.»

Tarmo usub ideaalidesse. Naissugu olevat talle seda ideaali kogu oma ebatäiuses ka palju pakkunud. Salanippe, millega tibisid õnge võtta, tal oma sõnul ei ole. Paljudele naistele on ta hoopis nõuandjaks teiste meeste asjus.

«Saatus on meid sellega õnnistanud, et loodus ja naispool on meisse alati väga avatult ja heasoovlikult suhtunud. Me ei ole ka kunagi kaevu sülitanud. Annaks jumal, et see nii jääks,» muheleb Tarmo. «Palju tüdrukuid on tulnud nõu küsima, et mis sa arvad sellest või tollest tüübist. Vastan, et kui sul on inimese suhtes üldse küsimus, kas ei või ja, siis vastus on alati ei.»

Õige on siis, kui küsimusi ei ole – väga lihtne, kõlab Tarmo tarkus. «Kui sa pead hakkama suhtega tööd tegema ja vaeva nägema, siis on see järelikult vale. Suhe peab olema ideaalne.»

Ühelt poolt tahab naine ürgmeest, kuid teisalt hindab temas kõrgelt ka last, teab Tarmo, sest siis olevat naisel piisavalt täiuslik probleem, mida lahendada. Aga see kõik peab ühes tõelises mehes koos olema.

Tõmbame juba jutuotsi kokku – vendi ootab jahisõit Tallinna lahele, kus nad teevad ettevalmistusi peatseks võistluseks –, kui Tarmol veel viimasel hetkel meelde tuleb, et tegelikult on ju nende elus olemas naine, kes kahtlemata on kõige tähtsam maailmas.

«See naine on meie ema. Temale mõtleme kogu aeg ja ta on meiega kõikjal, kus käime,» lausub pruunisilmne naistelemmik lõpetuseks. «Keegi just küsis mu käest, et kus on teie kodu. See on seal, kus on ema – armastus, hool ja see toit, mida ainult ema oskab teha just nimelt nii, nagu peab.»