Alati keep smiling?!: Aita lükkab ümber pildi Vaheritest kui alati naeratavast tsirkuseperest. «Kui oleme laval, siis loomulikult naeratame. Kodus oleme aga nagu iga teine perekond – vahel kakleme ja siis lepime.»: F: Helin LoikKui kondiväänaja Vello Vaheri ainuke poeg Vootele ühel päeval otsustas, et tema enam tsirkusega tegemist teha ei taha, tilkus isa süda verd. Isal olid Vootele osas, kes paindus tunduvalt paremini kui tema, suured tulevikulootused. «Lapsi ei saa sundida spordiga tegelema,» tuli Vellol poja otsust austada.

«Niimoodi lapsi solgutada ei ole õige!» väitsid aastaid tagasi paljud konservatiivsed lapsevanemad tsirkuseperekonna etteasteid kommenteerides. «Vaesed lapsed, ega neist midagi enamat kui marionetid ei kasva,» lisati.
Vello (46) aga pole kunagi kahelnud, et see, kuidas ta oma lapsi sünnist saadik on treeninud, on õige. «Sportlik kasvatus on lapse arengus kõige aluseks,» on ta veendunud. Kuigi tsirkus on olnud eelkõige Vello suur unistus, mille täitmisse ta on aktiivselt kaasanud ka ülejäänud pere, ütleb pereisa kindlalt, et pole oma lapsi Vootelet (23), Lembit (22), Lindat (20), Endlat (17) ja Lemmet (9) vägisi millekski sundinud.

Poeg kõnnib oma rada
«Miks meil ei võiks olla tavaline perekond?» küsis pere vanim laps Vootele vanematelt mitu aastat tagasi. Noormees ei soovinud isa eeskujul tsirkuseartistiks saada. Vastupidi, maine neist kui tsirkuseperekonnast tundus talle ühekülgne. Nüüdseks on Vello leppinud poja otsusega ise oma rida ajada.
«Vootelel oli mingi aeg, kus ta eitas oma tsirkuseelu,» tunnistab ka ema Aita (46), kuid lisab kohe, et suuri riide pole sel teemal nende peres olnud.
Nüüdseks on Vootele lõpetanud Tallinna Ülikoolis koreograafia eriala ja lavastab tantsuetendusi. «Püüan isa varjust välja rabeleda ja hoopis oma asja ajada,» tunnistab ta telefonitsi. Oma seisukoha tõestuseks keeldub ta ka käesolevas loos osalemast ja tsirkusepere osana pildile tulemast.
Vootelel ja tema naisel Triinul on kasvamas pisitütar Ööle (2), nii et Aita ja Vello on juba mõnda aega olnud nooruslike vanavanemate rollis. «Algul ütles Vootele meile naljatledes: hoidke mu lapsest eemale,» naerab Aita.
Vanemad arvavad, et Vootele pidas nende sõnadega silmas seda, et tema tütrega ei ole vaja niimoodi võimelda nagu kunagi tema endaga. Mis ei tähenda, et vanavanemad lapselapse hoidmisest ja kasvatamisest üldse osa ei saaks. «Pisike Ööle tuuakse ikka vahel meile hoida, kui noored ise linna peale tahavad minna,» kinnitab Aita.
Vello aga tunnistab ausalt, et talle pole vanaisaroll veel päriselt kohale jõudnud. Kuna pere noorim laps Lemme on alles üheksane, tunneb Vello end   ikka pigem isana. «Aga eks mul tuleb ka see vanaisaroll kunagi suuremas mahus ette võtta, siis, kui tüdrukutel oma pered saavad olema,» ilmutab ta valmisolekut.
«Aga vaevalt, et sa siis niimoodi jõuad nendega mürada kui varem — sul ikka ju need liigesed annavad üha rohkem tunda,» muheleb-muretseb Aita kõrval.
Selles, et Vello teistest vanaisadest agaram mängukaaslane ja lustlikuma meelega on, ei kahtle aga keegi.
Spordimeelsus tundub nii ehk naa kanduvat põlvest põlve, sest väimehekandidaadid kipuvad seni kõik olema väga tublid spordipoisid.

«Enam ma trenni ei lähe!»
Kui poeg Vootele elab oma naise ja lapsega omaette, siis kõik neli tütart on vanemate rõõmuks veel kodus. Lembi on Eesti rekordiomanik ja mitmekordne Eesti meister teivashüppes. Endla tegeleb rühmvõimlemisklubiga ja tuli VK Pirueti koosseisus võimlemisklubide maailmameistriks. Linda õpib Tallinna Ülikoolis koreograafiat. Lemme astub õe Endla jälgedes.
«Vahel ikka saame perega kõik kokku ja astume üles tsirkuseperena, viimati juhtus see Õllesummeril,» hõiskab Vello. Aga kõigi individuaalsed harrastused on siiski eespool ja alles siis tuleb tsirkus — seda on Vello alati arvestanud.
«Meie peres valitseb demokraatia, igaühel on sõnaõigus,» lausub Aita ja tunnistab, et vaatamata aastaid väljapoole paistnud päikeselise ja naeratava tsirkusepere kuvandile on ka nende majas ütlemisi ja tülisid. «Me oleme ikka päris mitu puberteeti üle elanud,» ütleb ta ja jutustab, et neid päevi, kui keegi lastest teatab, et TEMA enam KÜLL trenni ei lähe, on olnud hulgana. «Ega sellistel puhkudel jõuga ja kurjaga sundida ei saa. Oleme lapsi premeerinud, et neid trenni meelitada,» ei häbene Aita tunnistada.
Kuid täiskasvanud laste puhul taskuraha või komm enam ei mõju, vaid loeb ainult nende enda siiras soov. Vootele ja Linda puhul elavad Vello ja Aita kaasa nende koreograafikarjäärile, teised tütred on tublid sportlased.
Vello loodab siiski, et lapsed kasutavad oma valitud erialadel ka tsirkuses omandatud oskusi ja astuvad vahel üles tsirkusenumbritega. EPP REINMETS