|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Ilus ja raju: Punase pea ja särava naeratusega Helen on parim modell oma ehete näitamiseks. Kaelas on tal esimene omatehtud kaelaehe, milles aukohal on otse loomulikult sätendav lennuk.: F: Aldo LuudNoor ehtekunstnik Helen Valk tõestab, et ehe ei pea tingimata olema pärliline, helmeline, pitsiline ja tupsununnu. Tema kuhjab ehetesse kokku nööbid ja
kellad, mänguautod ja mudellennukid – tulemus on rabavalt šikk!
Tartu Kõrgemas Kunstikoolis neljandal kursusel tekstiilikunsti õppiv Helen (23) õmbles esimesed riided endale enne, kui esimesse klassi läks. Lahtiste kätega neiu esimene käevõru ehk «kõigi ehete ema» sündis siis, kui ta õppis 10. klassis. See käevõru on niisiis juba seitse aastat vana, aga valmis pole veel saanud. Ilmselt ei saagi, sest Helen õmbleb sinna aeg-ajalt ikka midagi juurde.
Kui Helen leiab midagi erilist, mis paneb tal mõtte jooksma, siis võtab ta ette oma aardekastid (asjatundmatu silmis on need ilmselt täis väärtusetut väikesemõõdulist kola ja katkisi asju) ning otsib välja kokkusobivad algmaterjalid. Seejärel õmbleb aluse (nahast ja/või riidest, käevõrudel on sees lai kumm) ja hakkab sellele ükshaaval asju kinnitama (vahel harva liimib, õmblemine on kindlam). «Täpsem kompositsioon kujuneb juba protsessi käigus,» teatab Helen. Nii tema ehted sünnivadki.
Vahel juhtub sedagi, et ta ostab poest mõne ehte, aga see läheb kiiresti ümbermonteerimisele — särtsuva energiaga laetud punapeale jäävad poeehted ilmsesti liiga lahjaks.
Katki läinud kaelakeesid ja üksikuid kõrvarõngaid peab Helen üliväärtuslikuks algmaterjaliks. Tema pidupäev on, kui mõni tuttav oma sahtleid-ehtekarbikesi koristab ja ülejäänud pudi-padi talle toob.
Ehtematerjali kokkuotsimine on palju mahukam töö, kui võiks arvata. Helenile ei piisa veebist tellitud pärlitest ja helmestest — ta kasutab neid ka, aga pigem massi ja värvi andva taustmaterjalina — tema ajab mööda teise ringi poode taga vanu mänguasju, ehtejupikesi ning muid loomingulise potentsiaaliga pudinaid. Vahel surfab ta tunde internetis, otsides saite, kus muu hulgas müüakse üllatusmunadest pärit mänguasju. Need on supermaterjal!
Heleni uljaid ja massiivseid ehteid ei kanna sugugi ainult noored naised. «See oleneb ikka kandja julgusest, mitte vanusest,» rõhutab kunstnik. Muide, Helen ei pane põrmugi pahaks, kui ehet ise edasi arendatakse, midagi ära võetakse või juurde pannakse. Vastupidi, pidevas täienemisprotsessis ehted on tema meelest väga lahedad.
Siiani on Heleni disainitud ehetest kõige popimad olnud lennukitega kõrvarõngad. Neid näeb ta Tartu tänavapildis juba üsna tihti. Lennukimotiivi võibki nimetada Heleni kaubamärgiks. Õhulaevadel on tema meelest väga ilus ja dünaamiline kuju ning pealegi naudib Helen hullupööra seda tunnet, mis tekib lennuki õhkutõusmisel. «Ja üllataval kombel meeldib see motiiv ehetes veel paljudele naistele,» on ta teada saanud. Eve Jaakson
Osta ära!
Heleni omanäolisi ehteid müüakse Tallinnas Nu Nordikus, Tartus Camylandis, Pitsis ja loomemajanduskeskuses. Kõrvarõngapaar maksab ligi 150 krooni, suure käe- või kaelaehte saad soetada 400–500 krooni eest. Veidi soodsamalt saad ehte osta otse kunstnikult. Selleks vaata veebiküljele www.helenvalk.com.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
