Naine ei suudle: Nii nagu eevatütred vahetavad elu jooksul soengut, kasvatab ja lõikab Märt habet ja vuntsi. Meediaski ohtralt tähelepanu pälvinud habemetutt sobib talle ta enda arvates päris hästi.: F: Kalev LilleorgHomopõlglik koolidirektor ja poliitik Märt Sults on olnud kaks korda surnud. Kuid meest ei võta ussi- ega püssirohi – ei kaheksandalt korruselt allakukkumine ega valgefosforis põlemine. Sest Märdil on elus ülesanne.

Märt Sults (48) on varajases keskeas, kergelt taanduva juuksepiiriga ja ülikõhn (pea kahemeetrine mees kaalub 78 kilo). Tema küljes ripub mitu kilo väärismetalli, püstol ja kitarr. «Tegelikult olen ma teisest ajast, viikingite ajast. Seepärast mulle meeldivad ka metall ja relvad,» ütleb ta mõtlikult.

Pärit viikingite ajast
Edevus ja vajadus hea välja näha on Märdile juba lapsepõlvest kaasa antud. «Ma ei mäleta, et oleksin läinud triikimata pluusi ja pükstega kooli. Ema leidis alati sättimiseks aega,» meenutab ta. Mees peab triikimist endiselt nii tähtsaks, et kuuma raua alt käivad läbi ka tema teksapüksid ja T-särgid. «Teksade triikimine on kõige peenem värk,» ütleb Märt.
Sults ei arva, et ta on haiglaslik välimuse sättija, kuid just kenamaks saamise nimel on ta korra isegi kuulsa ilukirurgi Kullamaa lõikuslaual käinud. «Mu nina oli kolmest kohast puru. Kullamaa ninaopi eest raha ei võtnud, sest tema sõnul ei tulnud see välja päris nii, nagu ta soovis. Mul on väga tugev luu,» selgitab mees.
Märt ei nõustu kriipsu võrragi kriitikaga, et eesti mees on loll ja räpane looduse praak. «Eesti mees on aga liiga leppiv. Ta pole enam viiking, pole see mees, kes Ümera ajal … Ta on ahne ja ärapanija, kuid kindlasti mitte loll ja räpane.»
Kinnitust sellele, et ta ise on hinges viiking, sai Märt oma plaadi «Ümeramees on tagasi» kaanefoto pildistamisel. «Mul oli seljas rõngassärk ja sa ei kujuta ette, mis tunne see oli! Energia hakkas minusse voolama. Ma olen sealt, viikingite ajast, pärit,» on ta sestpeale veendunud. «Tegelikult otsin ma tänini endale valgepäist viikingi naist!»

Kelle käes on Märdi munad?
Märdi abikaasa Inna pole ehk päris viikingi-naise tüüp, kuid Märdi hinnangul on naine temaga 27 aasta jooksul väga hästi hakkama saanud. «Ma pole mingi munk ju. Olen üritanud ikka üleaisa lüüa, aga mehe munad on tema naise käes kinni,» naerab mees. Märt ei karda, et ta naine loeb ajakirjast, kuidas mees oli kunagi nii armunud, et seksitagi kadus mõistus peast. Kahjuks tuli aru tagasi ja liiatigi ei tulnud südamedaam Märdiga jalutama. «Sest keegi kindlasti näeb, kuidas ta Märt Sultsiga käsikäes kõnnib ja satubki vastutahtmist ajakirja esikaanele!» vangutab Sults pead.
Märt käsitleb naisi kui kunstiteoseid. «Mulle meeldib vahel vaadata pornofilme kahe naisega,» tunnistab mees. Kuid need pole jõhkrad panemisfilmid, mida Märt vaatab. Ikka ilus erootika. «Kujutan siis ennast nendega ette ja… Viimati vist vaatasin kevadel, pole olnud lihtsalt aega.»

Tundis pepul homo kätt
Juba viis aastat tagasi ehmatas ja šokeeris koolipapa Sults avalikkust, kritiseerides homoseksuaalsust ilma igasuguse poliitilise korrektsuseta. Teema pole tänini jahtunud ning seepärast tahab Märt rõhutada, et tegelikult on ta tolerant. «Kuid homod on kõrvalekalle ja seda ei pea levitama. Tead, istugu oma kappides edasi! Ma ei vihka homosid, aga ärgu segagu nemad mind ja minu alaealiste õpilaste meelerahu ka,» lajatab Sults.
Mees ei suuda mõista, miks on vaja üksteisele pärasoolde kõiksugu vidinaid toppida ning surra seetõttu pärasoolevähki ja hemorroididesse. «Et siis vanast peast käia kolmede trussikutega, sest pärasool käib välja kuni viis sentimeetrit ja pärast kakamist peab seda tagasi lükkama,» arutleb Märt värvikalt.
Kuid paljud loevad Märdi sõnavõttudest välja hoopis kapihomo tundemärke. Selle peale teatab mees kõvahäälselt, et las mögisevad, tema armastab naisi edasi.
Hoolimata arvamusavaldustest, mis paljudes rabanduse esile kutsuvad, on Märt ka oma pepul homoseksuaali kätt tundnud. «See toimus Indrek Galetini fotonäituse avamisel,» mäletab ta täpselt. Kes tema kehakumerusi kobas, jätab koolidirektor enda teada. «Tuntud inimene oli. Soovitasin tal rusikalöögi kaugusest väljapoole jääda ja küsisin, et kas ta ei tunne mind ära või. «Sults, kurat!» ütles tüüp seepeale vaid,» naerab Märt.
Rusikajuttu võib võtta siinkohal kerge praalimisena. Sest ehkki enda eest tuleb seista, niisama lihtsalt Märt kedagi tuuseldama ei kipu. «Ma pole absoluutselt vägivaldne inimene. Mind peab ikka väga endast välja viima, et kaklema hakkan,» kinnitab ta ja arvab, et põlgus kätega rääkimise vastu pärineb lapsepõlvest. «Mu isa oli joodik, ta kasutas vägivalda ema vastu. Õed ja vend ikka räägivad, et vahel oli ta ka teistsugune, aga mina ei mäleta seda, olen kõige noorem laps,» poetab mees.

Kvaliteedimärgiga mees
Märdi teod ja sõnavõtud on talle viimastel aastatel palju nimesid külge kleepinud: narr, tola, Keskerakonna sabarakk, vaenuõhutaja. «Need on kõik kvaliteedimärgid!» kiidab Sults. «Mida rohkem mind sõimatakse ja mulle käru keeratakse, seda paremini mul läheb. Mind polegi peale mu ema, laste ja õpilaste keegi kiitnud ja ma ei oota ka.»
Kuid ühel korral on arvustused siiski Märdil kopsu üle maksa ajanud. Siis, kui Mihkel Raud hakkas kultuuritegelastelt allkirju koguma, et ta oma töökohalt homoteemaliste sõnavõttude pärast vabastataks. Märt tunneb oma sõnul Mihklit juba aastaid, sellest ajast peale, kui nad ühes Kadrioru korteris täis peaga kõrvuti vaiba all magasid ja lollusi tegid. Ja ta ei arva, et on Mihklilt sellise solvangu ära teeninud. Nüüd on mõlemad mehed juba aastaid karsklased olnud. «Kes sa oled, Mihkel Raud, kolme duuri mängija!?»

Tegi kapi tühjaks
Sedamoodi avameelne on Märt kogu aeg. Enda teada pole tal enam ühtegi luukeret kapis. Pärast seda, kui ta 27 aastat tagasi kaheksandalt korruselt, kitarr kaenlas, alla lendas ja ellu jäi, ei karda ta isegi surma. «Kukkusin ühe jala peale, murdes vaagnaluu selgroo küljest lahti. Peale pealuu ja selgroo olid kõik luud murdunud,» meenutab õnnesärgis sündinud mees. Laul, mille ta toona haiglavoodis tegi, on tal tänaseni meeles: «Üks viiv ja puruneb põrmuks su mitmete aastate töö. Üks hetk ja veel üksainus korrus lahutab maapinnast veel...» Märt võtab viimase akordi ja teatab: «Ma pole loll, olen teiste meelest lihtsalt veider vanamees!» Kaire-Külli Kuldbek

Kaks korda surnud
«Kaks korda surma saanud mees ei mõtle enam surmale,» ütleb Märt. Lisaks kaheksandalt korruselt alla kukkumisele on ta keemiaõpetajana valgefosforiga põlema lahvatanud. «Tegin just katset ja keegi lennutas klassist tatikuuli katselauale. Segu lahvatas põlema ja ma panin käed peale – et lapsed viga ei saaks.» Sepo kliinikus võeti Märdil sõrmused koos nahaga maha. «Valgefosfor seob vere raua ja inimene lämbub ära. Aga mina jäin ellu, sest mul on antud elu teisi teenida,» ütleb karma-usku Märt.