Kodune koht: Estonia teatri suur saal on tuttav paik nii Neemele kui ka Martenile: papa on siin lavale toonud surematuid etendusi ja poeg teinud viieaastaselt ooperis lauljadebüüdi.: F: Helin Loik«Läheksime Neeme Kuninga juurde,» pomiseb koolipoisi viisakusega superstaarisaate finalist Marten Kuningas Estonia ooperiteatri valvelauatädile. «Aa, isa juurde,» tunneb staažikas töötaja ära selle maja ühe tähtsama mehe, pealavastaja poja.

Esimestest minutitest on selge, et Marten ei ole üldse see ülbe tüüp, kes vahel telerist paistab. Vastupidi. Milleks siis selline hoiak laval? «Minu arust ei tohiks segi ajada arrogantsust ja enesekindlust,» selgitab Marten, kelle jaoks on esinedes väga tähtis vastavasse rolli sisseelamine, mitte lihtsalt kuivalt ärategemine. «Ma ei salli seda, kui asju lihtsalt tehakse ära, ilma süviti minemata,» tõdeb ta. «Siis kukub kõik haledalt läbi.»
«Oma lood valib, nagu ta teeb absoluutselt kõik muud valikud oma elus, Marten ise, ta on selles osas tõeline põikpea,» lükkab Neeme ümber igasugused kahtlused, et muusikavallas austatud mees võiks olla oma poega mingilgi määral kuhugi upitanud. Sellest, et Marten läheb staarisaatesse, sai pere teada alles siis, kui noormehel oli kollane kaart juba käes. Nüüd jälgitakse Marteni tegemisi huviga televiisorist.
«Eks ma olen talle üht-teist öelnud ja ta kuulab mind viisakalt ära, aga ega tal autoriteete peale iseenda ei ole,» märgib Neeme. Marten vastu ei vaidle.
«Viimati saatis Neeme Kuningas mulle peale esinemist sõnumi, mis koosnes kahest tähest — OK,» jutustab Marten.
«Ja see oli juba väga hästi öeldud,» läheb papa nägu kavalalt särama.
Tundub, et teine iseloomujoon lisaks pealtnäha tõsisele, aga seest soojale olemusele, mis isa-poega ühendab, on peen huumorimeel. Seda jagub nende väitlemise-filosofeerimise laadis vestlusse küllaga.
Vahepeal nad unustavad, et nende jutuajamist kuulavad kolmandad kõrvad, ja asuvad agaralt Marteni vokaaltehnikat arutama. Teadmata midagi «e» hääliku artikulatsiooni eripäradest erinevatel häälekõrgustel ja muust ülispetsiifiliselt laulmisse puutuvast, sekkub ajakirjanik nahaalselt, et suunata Kuningate vestlus veidi maisematele teemadele. Näiteks sellele, et ...

Mis saab, kui välja hääletatakse?
«Siis läheb jälle teistmoodi huvitavaks,» vastab Marten üllatava kergusega.
«Kas ma tohin öelda midagi?» jääb Neeme pojale küsivalt otsa vaatama. Marten noogutab heakskiitvalt. «Marteni jaoks on see saade metafoorina võttes justkui narkomaania. Ta tahab seda tähelepanu ja esinemist ikka ja jälle kogeda ja teeb selleks kõik, et nn uut kaifi saada. Selle seisundi nautimine on tema jaoks justkui õhk, mida hingata!» arutleb Neeme lennukalt. «Aga sa ei tohi seda liiga tõsiselt võtta,» pöördub ta õpetlikul toonil poja poole.
Marten kinnitab, et ehkki ta on saate melu-eluga juba väga harjunud, pole talle üldse tähtis, mitmendaks ta jääb või kas võidab. «On inimesi, kellele olen juba heas mõttes silma jäänud. Aga ennast maha ma ei müü, teen ikka oma asja,» märgib ta iseteadlikult. Nüüd noogutab tunnustavalt isa.
«Pealegi! Kui ma järgmisel nädalal välja langen, siis jõuan ju veel Eurovisiooni eelvoorus osaleda,» hüüab Marten, kel on omatehtud lugu seks tarbeks juba väljagi valitud...
«Ja siis on ju allakäiguteel jäänud veel ainult minigolf ja alkoholivaba õlu,» kõlab irooniline vahemärkus Neemelt. Mõlemad pahvatavad naerma.

Muusikaliselt harimatu – õnneks
«Marten, räägi parem ooperist,» katkestab Neeme naeru. Saabub hetkeline vaikus. Tuleb välja, et Marten pole mitte kunagi käinud ei muusikakoolis ega lauluringis ja esimese lavakogemuse sai Estonia ooperiteatri ääretul laval juba viieaastase marakratina. «Teenisin oma esimese palga, 35 rubla, «Madame Butterflys». Siis tuli «Viiuldaja katusel», seal ma olin töinav kosilane, Don Carlose inkvisiitori abiline ja mõned rollid veel,» loetleb Marten kergelt. «Need on mul kõik CVs kirjas ka, sest ma olen oma elu jooksul väga vähe tööd teinud,» muigab ta.
Selge see, et kui teatris on mõnda tükki lapsi vajab, otsitakse ju enamasti ikka «omade» seast. Neeme aga räägib, et ta pole oma lapsi kunagi sundinud muusikaga tegelema. «Sest pole midagi hullemat, kui omandada aastaid muusikuharidust ja avastada siis, et oled keskpärane,» usub Neeme. «Ja tead, Marten, su muusikaline harimatus ongi võib-olla su trumbiks,» lendab taas kord peen iroonianool poja suunas. Selle asemel et solvuda, Marten noogutab ja nõustub.
«Isegi Panso on ju öelnud, et artistil peab olema see miski, ja pean tunnistama, et Martenil on trumbiks lavaline artistlikkus. Paljud tavaelus vaikse loomuga inimesed ärkavadki ellu just laval, olen seda palju kõrvalt näinud,» arutleb Neeme.
Tore, et see just nii on. Sest väikeses Eestis ei saa ju tegelikult superstaare olla — on tavalised ja lihtsad inimesed, kellega on hea vahetu suhelda ja vahel vorstileti ääres kokku põrgata, kuid kes laval olles haaravad publiku oma maagilise fluidumi lummusesse. Marten valdab juba seda kunsti. Saagu staarisaatest mis saab. EPP REINMETS