|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Imerulliga nooreks: Naistelehe toimetaja Kaire-Külli Kuldbek talus poolteist tundi «keskaegseid piinu», kuid nädal hiljem nägi kadestamisväärselt klaar välja.: F: Helin LoikIlu nõuab ohvreid. Kuid kas sina oleksid ilu nimel nõus laskma oma näonaha auklikuks torkida nagu sõelapõhja?
Kui teid häirivad juba pubekaeast jäänud aknearmid või vajab näonahk mõnel muul põhjusel tõhusat turgutust, siis võiksite proovida Microneedle-teraapiat. See hooldus on lihtne: kosmeetik «sõidab» üle su naha pisikesi teravaid nõelu täis tipitud rullikuga, mis tekitab lugematuid torkehaavu.
Kuna nahk on kergelt vigastatud ja kogu vanast kihist lahti saanud, peab ta hakkama end parandama ja taastama. Uus nahk on pehmem ja kortsuvabam.
Kuigi see kõlab üsna jubedalt, aitab seesugune «augustamine» tõepoolest päris mitme kosmeetilise hädaga toime tulla, kinnitab Microneedle-rullikuid maale toova DBB Grupi esindaja Kaja Duvgard.
Peale kõikvõimalike armide ja kortsude silumise aitab see vähendada ka vanusest tingitud või päikesekahjustuse tagajärjel tekkinud pigmendilaike. Kusjuures, selle nn mikronõelumisega ei saa siledaks ainult naerukurrud, vaid ka päris sügavad kortsud-vaod, lubab Kaja.
Microneedle-teraapiat võivad lasta endale teha iga nahatüübiga inimesed.
Kui kristalselt aus olla, pole Microneedle-teraapia tavapärane näohooldus, mille ajal võib silma mõnusalt looja lasta — selle eest hoiatab Kaja kohe eraldi. Igaüks taipab, et pigem võib naha töötlemine nõeltega olla ebamugav või suisa valus, oleneb inimesest. Kuid nagu ütles meie katsealune, on valu väljakannatatav ja mööduv.
«Hooldusjärgselt võib nägu punetada, kuid enamasti möödub samal päeval,» sõnab Kaja. Mikronõelumist ehk Microneedle-teraapiat tehakse Eestis kokku peaaegu paarikümnes salongis ja kliinikus ning mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka Pärnus, Rakveres, Paides, Valgas ja Tapal. Kukrut tuleb kergitada olenevalt kohast umbes 1000 krooni ringis. Merle Luik
«Piinariist»
Naha augustamine sellise rullikuga annab ühtmoodi häid tulemusi nii vananemisilmingute kui armide puhul. Rulliku nõelad on olenevalt protseduurist erineva pikkusega. Näiteks peeneid kortse ja pigmendilaike «mulgustatakse» 0,5 millimeetri pikkuste nõeltega, sügavamaid kortse silmaümbruses lihvitakse ühemillimeetriste nõeltega. Kehahoolduseks on mõeldud suuremad rullikud, näiteks striiasid ning muid sügavaid arme töödeldakse 1,5millimeetriste nõeltega.
Kuigi netiavarustes müüakse ka nn kodurullikuid, tagavad Kaja Duvgardi sõnul parema tulemuse siiski professionaalsed kosmeetikud.
Keskaegne piinariist osutus meeldivamaks, kui pealtnäha paistab
Siledamat nahka ihaldas ka Naistelehe toimetaja Kaire-Külli Kuldbek. Ta proovis seda põnevat protseduuri, et saaksime sellest ausa loo kirjutada, Tallinnas asuvas A-Clinicus.
Kaire emotsioonid vahetult pärast hooldust polnud just väga julgustavad: «See mikronõelumine tõestab vanasõna, et kes ilus tahab olla, see peab kannatama. Sõna-sõnalt! Keskaegse piinamisriista välimusega rull, millega kosmeetik noorust tagasi meelitab, võib nõrgema närvikavaga kliendil jalad nõrgaks võtta.»
Aga kuna Kaire pole mingi hellik, andis ta end kosmeetik Katrin Simmi kätte ja võttis «nõelumise» vapralt vastu.
Kosmeetik teeb kõigepealt näole tuimestust, kuid kaelale mitte. Pärastpoole selgub, et teadjamad oskavad ka seda viimast paluda, sest valu kaelal ehmatab tõesti päris korralikult. «Kuid inimene harjub kõigega ja lõpuks muutub protseduur talutavaks. Näo rullimist, välja arvatud nina ja suu piirkond, võib isegi teatud määral mõnusaks nimetada.»
Tund aega kestnud rullimisele järgneb mask ja toitev kreem, mis imendub superhästi, sest nahk on muudetud väga vastuvõtlikuks.
Kokku pooleteise tunni pikkuse protseduuri lõpus on nahk punane. «Tundlikuma nahaga inimesed peavad arvestama umbes kolmepäevase taastumisajaga ja tulipunase näoga,» tõdeb Kaire, kes, nagu selgus, kuulub just sinna tundliku naha gruppi. Kuigi protseduuril käis ta reedel, õhetas Kaire veel esmaspäeva hommikul toimetuses nagu noor teismeline ... või nõelarulli alt tulnu.
Kosmeetik soovitab teha neli kuni kuus protseduuri. Esimesed nooruseilmingud pidavat välja tulema siiski alles kuu pärast.
Nädal hiljem, esmasest ehmatusest toibununa – ja muuseas, väga sileda ja kena näonaha omanikuna (me vaatasime hästi lähedalt!) – avaldab Kaire oma plaani peagi kogu Microneedle-kuur läbi teha. Naised on ilu nimel ikka tõesti paljuks valmis!
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
