|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Mees merel ja põõsas: Alguses oli Hillel raske harjuda, et mees müttas mööda ilma kaameraga ringi, aga nüüd on ta väga rahumeelsel seisukohal: «Las tal olla ikka selline hobi, mis talle meeldib, mitte mis mulle meeldiks.»: F: Kalev LilleorgAlari Kivisaar ütleb oma uue raamatu esimesel leheküljel oma pulmapildi kohta, et seal on tema abikaasa Hille veel õndsas teadmatuses, et abiellus fotohulluga. Kuidas on perel hulluga koos elada?
«Algus oli väga raske,» tõdeb Hille (42), mõeldes tagasi nelja aasta taha, mil Alari (42) laenas sõbra käest udupeene Nikoni digipeegelkaamera («Oi, raisk! Oli ikka vahe!» kostab selle peale Alari), et pildistada nende vastsündinud poega Adrian Hanleyt. Aga langes kui kivi hoopis loodusfotograafia lõksu.
«Alari istus tundide kaupa arvutis. Kui ta arvutis ei olnud, siis jooksis fotokaga mööda põõsaid ringi, et putukaid pildistada. Muidugi ajas see vihale, sest varem tegime kõike koos,» meenutab Hille. «Kui lapsega mere äärde jalutama läksime, läks tema jalutama oma fotokaga. Oli küll meiega, aga mõtetes hoopis mujal — saaks nüüd ägeda pildi. Sellepärast ta jalutama tuligi...»
Nii see aeg läks. Nähes, et mehe huvi ei vaibu, vaid muutub aina raskekujulisemaks, hakkas Hille kõrvalt piiluma, et mis selles va fotograafias nii vägevat on. Asi läks suisa nii kaugele, et kui Alari, kaamera kaenlas, kuhugi kodust kaugemale loojangut pildistama suundus, aga see loojang hoopis Kivisaarte kodu aknast sisse vaatas, helistas Hille Alarile: «Sa ei kujuta ette, milline taevas on akna taga!» Ja Alari vastas: «Sa ei kujuta ette, kuidas ma ei taha, et sa mulle helistad ja sellist juttu räägid!»
Ja kui Alari tahtis põrutada Norrasse linde pildistama (ei, mitte merd ega taimi ega maastikke, vaid linde, kes pole Hille meelest just eriti põnevad), siis «andis ta loa välja». Niisiis, ehkki Alari viitab raamatus korduvalt, et on kodus range tuhvli all, tundub, et pole see tuhvel enam nii range midagi...
Kingsepp ise paljajalu
Muidugi meeldivad Hillele ka Alari looduspildid, aga tema suurimad lemmikud on siiski Adrian Hanleyst klõpsitud fotod. «Temast tehtud pildid tulevad Alaril üldjuhul hästi välja.» Kõigi teiste inimeste jäädvustamisega Alaril nii hästi ei minevat, sest tal puuduvat huvi neid fotole saada. See pole solvang, Alari ise tunnistab seda samuti.
Hille naerab, et vanasõna kingsepa ja tema jalavarjude kohta kipub nende pereski paika pidama. Sünnipäevadel või muudel üritustel pole Alari sugugi varmas fotokat välja võtma, seepärast pole neil ka perepilte üldse nii palju, kui arvata võiks.
«Meil käisid just katsikulised. Teised tegid pilte, Alari loomulikult ei teinud. Tal ei tulnud pähegi, et võiks ka pildistada!» jutustab Hille. «Kui külalised hakkasid lahkuma ja soovisid ukse juures veel pilti teha, siis võtsin viimaks ise fotoka näppu ja nii said ka kõik külalised jäädvustatud.»
Kivisaarte kodu seintel pole ühtegi perepilti ega saa ka öelda, et riiulid fotoalbumite all lookas oleks. Pigem on neid vähem kui teistes peredes, sest enamik uusi pilte ootab vaatamist ikka arvutis.
Seda, et ülejäänud kodakondsed isa hobi kaaperdama kipuks, Hille sõnul praegu märgata ei ole. 20aastane Arle huvitub muudest asjadest, neljane Adrian Hanley vaatab isa tegemisi küll huviga, kuid on veel liiga pisike, et ise fotokat krabada. Kolmekuune pesamuna Lakendra Amerii on aga kindlasti veel aastaid modell, enne kui ise pilte tegema hakkab.
Elu käib pisitütre rütmis
19 aastat abielus olnud Kivisaarte elu kulgebki praegu pisitütrega ühes rütmis. Vanema ja noorema lapse vanusevahe on suur ja iga laps niikuinii isemoodi, mistap õppimist ja asju, millega uuesti kohaneda, jagub kõvasti. Seda enam et seni üsna mehine pere sai viimaks seltsiks väikese plika.
Kuidas on nende peres lood selle igivana väitega, et pojad on rohkem emmede ja tütred isside lapsed? «Legendi kohta on veel vara midagi öelda,» muigab Hille, kuid tõdeb, et Alari oli ikka ülirõõmus, kui sai teada, et sünnib tüdruk. «Ma polnud teda tükk aega nii õnnelikuna näinud!»
Praegugi käib tita nunnutamine peres täie hooga, ehkki hoiavad teda siiski rohkem Hille ja abiks käiv lapsehoidja. Perepeal on käed-jalad tööd täis. «Hetkel tundub küll, et Adrian Hanleyga tegeles Alari palju rohkem. Kui mina polnud magada saanud ja tema tuli töölt, siis hakkas ta lapsega ringi kappama või jalutas käruga õues, et saaksin magada. Arlet aitasid vanaemad pisut hoida.»
Hille kiidab, et Lakendra Amerii on hästi rahulik laps ega nuta sugugi. «Magab öösel hästi. Arle ei maganud öösiti peaaegu 1,5 aastat. Adrian Hanley on seal vahepeal, esimestel kuudel magas hästi,» arutleb ema.
Samasuguseid võrdlusi on Hillel nagu varrukast võtta. «No mähkmeid ei pea pesema...» tuleb talle esimese hooga muidugi meelde. «Ja vanasti tahtsime ise kogu aeg pidudel käia. Nüüd oleme veidi rahulikumad,» arutleb ta.
Armastus on aga endiselt sama suur. «Sest kuidas muidu lapsi saada...» Kai Väärtnõu
Pereelu otse-eetris!
Eesti kõige kuulsamad naised on Alari Kivisaarel ja Kristjan Jõekaldal – need mehed viskavad oma pereelu üle väga julgelt nalja, sealhulgas võllanalja. Kuidas suhtub sellesse Kristjani abikaasa, me ei tea, aga Hille ütleb, et tema Sky Plusi hommikuprogrammi, kus Alari nende pere üle villast viskab, ei kuulagi! «Tita magab kaua,» põhjendab ta. Alari allapoole naba naljad Hillele ei meeldi ja ainult enda teada seda ei hoia. «Oi, muidugi olen öelnud ka Alarile, et täna läksid üle piiri ja mitte vähe. Aga Kelguga nad sobivad ideaalselt.»
Samas pole abikaasa kuulsus Hillet iial häirinud. Isegi siis mitte, kui austajad tema mehega poes kuskil saialeti vahel juttu hakkavad puhuma. «Mina ei jää kunagi sinna kõrvale seisma, vaid astun rahulikult edasi. Aga Arle ütles Alarile kord küll, kui temaga poes käis, et kas sul imelik ei ole, kui inimesed vahivad!» Tõeliseks nuhtluseks nimetab naine hoopis seda, et inimesed tunnevad nende eraelu vastu kohati haiglaslikku huvi. «Teinekord on linnapealt mingid jutud ringiga meieni tagasi jõudnud ja kurvastuseks selgunud, et lõugu on lõksutanud meie head tuttavad. Vahel on tunne, et kedagi ei saa usaldada. Seepärast me käimegi läbi üsna väheste inimestega.»
Kodus olevat Alari hoopis teistsugune mees, kui teda raadiost kuuleb. «Minu jaoks on ta eelkõige väga-väga hea abikaasa. Ta tohutult hoiab mind, rohkem polegi lihtsalt võimalik.»
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
kaas kannataja
Mina olin ateljeefotograafi tütar, see ei olnud nii hull asi, nüüd aga viis elu kokku päris foto hulluga, ta ise ütleb ka et fotograafide naised ei saa eluski rikkas, see on tõsi kogu pere sissetulek läheb tehnika peale, kord on üks asi puudu, kord teine ja veel minu tütre 11a vedas ka sellesse võrku. Ilus vaadata küll, maandab stressi, meeldiv ajaviide aga kahjuks leiba lauale ei too!