Säärits on teles töötades harjunud muuhulgas hästi kriitikat taluma.: Foto: Denis Georgievskij.Spordireporter Anu Säärits on televisioonis töötanud juba peaaegu 13 aastat. Selle ajaga on õbluke blond naine harjunud igasuguse kriitikaga tema töö suhtes. Kui talle mainida, et kõige rohkem sarjatakse tavaliselt ikka paremaid ja staažikamaid reportereid, siis Anu vaid naeratab laialt.

«Vastukajad on erinevad. Kui ühes lehes oli suhteliselt negatiivne arvamusavaldus, siis ma ei osanud sellest midagi arvata,» mõtiskleb Anu (33). «Kirjutas mulle tundmatu inimene ja mind see väga ei huvitanud. Just paar päeva enne seda olin matnud oma ema ning seetõttu ei pakkunud teema üldse pinget.»

Samas konstruktiivne kriitika, millest midagi õppida, on Anu sõnul alati teretulnud. Eriti juhul, kui kommenteerijaks on sportlased, treenerid või keelemehed, lisab Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna lõpetanud naine.

Käis juba neljandal põlveopil

Sporti on elurõõmus ja jutukas Anu alati teinud. Lemmikaladeks on tal korvpall ja kergejõustik. Praegu ta neid pikaajalise spordivigastuse tõttu kahjuks aktiivselt viljelda ei saa.

«Talvel pärast olümpiat tehti põlvele neljas operatsioon, nii et pole saanud veel väga hüppama hakata,» selgitab Anu reipa naeratuse saatel. «Varem mängisin kõvasti palli ja jooksin, nüüd pean neid asju suht-koht rahulikult võtma.»

Tööpäevadeks loeb Anu aega esmaspäevast pühapäevani. Paljud võistlusedki toimuvad just nädalavahetusel. See aga ei tähenda, et tal vaba aega pole.

«Varasematel aastatel on küll ka nii juhtunud, et võisin mitu kuud järjest tööl olla, ühegi puhkepäevata,» meenutab ta. «Iga päev on ju üritusi ja ega reporter lähe sinna lihtsalt hops! kohale, suur eeltöö käib ikka ette. Mina tegelengi toimetuses üldiselt uudiste planeerimise ja
tööjaotusega.»

Pidevad stressitreeningud

Tempokas töö õpetab Anu sõnul ka pinget taluma ja sellega harjuma. Uudiste ekraanile jõudmine pidavat aeg-ajalt üsna keeruline olema.

«Kui saateni on jäänud minut ja asjad ei ole ikka veel valmis, siis kogemuste põhjal tean juba, et tuleb rahulikult võtta, küll saab valmis. Ja vahel ei saa ka,» räägib Anu naeru lagistades. «Eks see sõltu palju inimese loomusest ka, aga selline asi õpetab stressi taluma. Kõige tähtsam lugu võib tulla alles siis, kui hakkad eetris juba saadet sisse juhatama. Siis räägid, aga samal ajal kuuled juba uut infot.»

Aastaid muutumatuna

Anu on enda arvates juba vähemalt kaheksa aastat täpselt samasugune välja näinud. Samas leidub alati inimesi, kes tema välist pardipojast luigeks muutumist kommenteerivad ning selle üle imestavad.»

Need, kes minu välimuse muutusest räägivad, ei ole vist minuga päriselus kokku puutunud. Vahepeal on juuksed veidi lühemad, siis jälle pikemad, aga muidu küll erilist muutust toimunud pole,» kinnitab Anu. «Võtke lahti oma esimese klassi pilt ja võrdluseks praeguse aja pilt esimesse klassi minejatest. Ajastu on lihtsalt teine.»

Võib-olla on põhjus ka selles, et ajal, mil tema telesse tuli, ei tegelnud keegi eetrisse minejate stiili ja seadmisega, arvab Anu. «Tulid toimetusse, tegid oma töö ära ja kõik,» räägib Anu elavalt žestikuleerides. «Loomulikult pööratakse praegu sellistele asjadele rohkem tähelepanu, ja minu meelest on see televisioonis ka normaalne.»

Eraelu on Anu alati endale hoidnud. See, et ta avalikkusele oma suhetest ei latra, ei tähenda, et tegemist on külma ja kalkuleeriva karjäärinaisega.

«Ma ei mõista seda, miks inimesed peaksid teadma kõike teiste eraelust,» laiutab Anu käsi. «Kui loen heast dirigendist, siis loen hea meelega sellest, et mida ta oma alal teinud on. Vahel on muidugi tore, kui eraelust kirjutatakse, aga see ei ole kindlasti primaarne. Kui keegi ise õudselt tahab sellest rääkida, siis palun, aga minu arvates ei ole see nii oluline.»

Vanema põlvkonna sugulaste survet mehelemineku ja laste saamise koha pealt Anul ei ole. «See on minu väga isiklik plaan ja kui see realiseerub, siis on ju kohe näha,» naerab Anu nakatavalt. «Inimesed küsivad selliseid asju siis, kui muud pole küsida. Kui keegi on vanapoiss, siis ikka uuritakse tema eraelu kohta. Ju siis ei osata midagi muud küsida.»