Aitab avastada ennast: Victoria soovitab oma õpilastel peale kunsti tegelda ka muusika või luuletamisega ja käia looduses jalutamas. «Enda tunnetega kontakti saamine on väga tähtis, kui seistakse silmitsi raskete probleemidega,» tõdeb ta.: F: Helin LoikKunstiterapeut Victoria Vinckler usub, et narkootikumide küüsi ja kuritegelikule teele sattumine on seotud ... armastuse puudumisega! Missioonitundega naine korraldab tasuta kunstiteraapiakursuseid, et aidata maalimisega täita narkootikumidest või vanglaelust jäänud tühimikke inimeste hinges. «Nad õpivad kuulama oma südant,» usub Victoria.

Kunstiteraapiat viiakse HIV-positiivsete ja uimastisõltlaste abistamise ja nõustamise keskuses Convictus läbi juba neljandat aastat. Selle ajaga on kursuse juhendaja Victoria (27) üha sügavamalt veendunud, et kunstiga tegelemine aitab elu hammasrataste vahele jäänud inimestel endas (uuesti) üles leida loovuse ja õpetab seeläbi kuulama oma südant.

Kunst täidab tühimiku
«Kui inimene on hakanud narkootikume tarvitama näiteks 14aastaselt ja teinud seda üle kümne aasta, siis enne kui ta taipab, mis temaga toimub, on tal aktiivseim arenguaeg läbi ja seetõttu väga raske kohaneda talle täiesti võõra keskkonnas,» kirjeldab Victoria tema kursustel osalevat tüüpilist kunstiõpilast.
Tema juures käivad maalimas paranevad uimastisõltlased (vanuses 18 kuni 60), kuid et narkootikumide tõttu satutakse pahatihti vastuollu seadustega, on suurem osa neist ühtaegu endised vangid. Sageli tullakse koos ema, isa või elukaaslasega — sest kunst aitab parandada ka uimastite või kuritegude tõttu lõhki rebenenud peresuhteid. Abi on käinud otsimas ka alkohoolikud ja lihtsalt sügavas depressioonis inimesed.
Kas tõesti aitab liblikate joonistamine või plastiliinist kujukeste voolimine heroiinisõltuvusest vabaneda? Victoria ütleb, et ainult kunstist tõepoolest ei piisa, see on vaid üks osa võõrutusprotsessist. «Narkomaanide jaoks on välja töötatud «12 sammu» — põhitõed ja reeglid, mille järgi nad peavad iga päev elama, lisaks veel pidev psühholoogiline ja sotsiaalne nõustamine,» räägib Victoria. «Kuid pahest loobumine jätab sõltlase hinge tühimiku ja vaat selle aitabki täita loominguline tegevus.»
Kunstist tulenevat loomingulist jõudu võib lausa võrrelda usuga Jumalasse. Pole ju kokkusattumus, et paljud vangid ja sõltlased on leidnud just Jumalast tuge oma elu muutmisel.

Kõik on võrdsed
Victoria näitab nagu õhinal laps ilusaid värvilisi pilte. «Need on maalinud inimesed, keda ühiskond peab räpasteks ja lootusetuteks,» vangutab ta pead.
Victoria suhtub kõigisse, kes tema kursusele tulnud, võrdse sallivuse ja mõistmisega. Samamoodi naisvangidesse Harkus, kus ta käib kord kuus.
Victoria valmistab iga tunni põhjalikult ette: mõtleb välja teema ja otsib kokku vajalikud töömaterjalid. Meeleolu loomiseks täidab klassiruumi viirukilõhnaga ja meeldiva muusikaga. «Minu töö ongi luua loominguline keskkond ja veidi suunata, ülejäänu teeb igaüks ise ära,» usub Victoria, kelle tundi tulnud seal enamasti käima jäävadki. Loobujaid on vähe.
«Tervenevad sõltlased on ise väga head psühholoogid ja õpivad oma töid analüüsides iseennast paremini tundma,» näeb Victoria oma töö tulemusi.
Talle teeb suurimat rõõmu, kui ta näeb, kuidas inimene, kes algul oli kinnine ja plätserdas vaid tumedate toonidega, hakkab samm sammu haaval valima aina erksamaid värve ja lõpuks õhkab: «Imeline, kuidas ma ennast armastan! Tahan nüüd perekonda ja uut elu. Kus ma küll olen kõik need aastad olnud?» Sellised hetked on Victoria jaoks maailma kõrgeim töötasu. Epp Reinmets

«Mu elu on nagu vikerkaar!»
Narkootikumidega tegi kunagi fotograafina töötanud Andrei (42) tutvust lõbusas seltskonnas – läks teiste pakutavaga lihtsalt kaasa, nagu ta ise ütleb. «Kohe hakkas see tunne väga meeldima. Tekkis eufooria, maailm paistis sõna otseses mõttes roosades toonides ja see tundus parima viisina pääseda üksindusest,» jutustab ta. Et järjekordseid heroiiniannuseid hankida, hakkas Andrei edasimüüjaks. Sedaviisi sai ta enda doosi kätte peaaegu tasuta. «Kuid see «tasuta» oli nagu juust hiirelõksus. Vajusin aina sügavamale ja sügavamale. Kaotasin korteri, sattusin võlgadesse, lõhki läksid tähtsad inimsuhted. Siis hiirelõks sulgus, mind saadeti vangi narkootikumide omamise eest.»
Et trellide taga ei saanud Andrei mõnuainet kätte, tekkis tal üle hulga aja kainusehetk. «Mõtlesin, et mis edasi? Sain aru, et minu narkomaanielus ei olnud mitte midagi. Tühjus.»
Neli aastat hiljem astus Andrei vanglaväravast välja helgete mõtetega. «Mul vedas – sattusin kokku õigete inimestega Convictusest. Kõik hakkas toimima. Võtsin oma uut elu kui puhast valget lõuendit, kuhu saan joonistada täiesti uue pildi – kui kasutada kunstitermineid,» märgib ta.
Andrei sõnul on talle loomingulisest tegevusest veelgi olulisem see, et ta saab kunstiteraapias olla koos endasugustega, suhelda ja avada ennast. Korra iga paari kuu tagant käib Andreiga seal kaasas tema Soomes elav tütar Anna – koos meisterdades tugevdavad isa ja tütar suhteid, mis kunagi katkesid.
Victoria kunstitunni «süüks» arvab Andrei ka selle, et on avastanud enda jaoks täiesti uue maailma – muusika. «Muusika kuulamine on minu jaoks väga teraapiline, instrumentaalist kuni raske rokini. Iga kontsert annab samasuguse kaifi nagu kunagi narkootikum. Aga ma olen puhas! Tegelikult ei anna mitte ükski narkootikum sellist rahuldust, nagu saan muusikast.»
Andrei kinnitab Victoria öeldut: kunstiteraapia toob põhjas ära käinud inimese silmadesse ja ellu värvid tagasi. «Nüüd tundub, nagu oleksin kõike juba varem näinud, kuid ometi avastan alles esmakordselt. Varem olid kõik värvid tuhmid, justkui oleks neid vaadanud, kilekott peas. Nüüd kannan kõik need värvid oma uue elu lõuendile ja joonistan sinna ühe suure ereda vikerkaare!»