|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
20 aastat ilusat elu: Erki ja Kadri on koos elanud pea kaks aastakümmet. Noored tutvusid TSIKis 1986. aastal, neli aastat hiljem arenes sõprusest suhe.: F: Kalev LilleorgErki Noole pikka tiitlinimekirja: olümpiasangar, kahekordselt Eesti seksikaim mees ja mitmel-setmel aastal Eesti parim sportlane, lisandus äsja uus – suure pere isa. Erki ja tema kaasa Kadri Kivine said eelmisel nädalal kolmanda lapse.
Erki (39) ja Kadri (34) kolmas laps, seekord tütar, kes sai issi sõnul nimeks Mia, sündis 29. novembri öösel. Erki Nool ei hinda end suureks luulemeheks ja lapse sünni puhul ilusaid sõnu ritta seada ei oska, aga rahulolu ja rõõmu on mehe säravates silmades ning hääles seda rohkem. «Tore, et nüüd on mul ka tütre-kogemus! Enamus on ju rahul, kui perre sünnib ka teisest soost laps,» lausub ta õnnelikult. Pere vanemad lapsed, Robin (10) ja Oliver (7), on ju poisid.
Kelle nägu on Mia?
Värske kolmekordse isa sõnul möödus sünnitus ilusti. Papa oli tütre ilmatulekut toetamas ning viis emme ja lapse pärast koju. Erki ei arva, et sedapuhku, tüdrukuga, midagi teistmoodi oleks olnud või tema tunne Robini ja Oliveri vastu võtmise emotsioonidest oluliselt erineks. Lõpuks ta siiski leiab ühe väikese detaili: pere esimene laps Robin sündis võitjapoosis, käed püsti, nagu Erkil medalimehena pjedestaalile tõustes. «Mia, seevastu, sündis «klassikalises poosis»,» avaldab Erki.
Kui poisid on justkui isa suust kukkunud, siis seda, kelle nägu on väike Mia, ei oska Erki pakkuda. «Esialgu on raske öelda. Aga las see äraarvamismäng «Kelle nägu?» jäädagi vanaemadele-vanaisadele — neile see meeldib,» naerab ta.
Et tulemas on tütar, oli emal-isal teada juba varakult. Aega mõttega harjuda oli ka suurtel vendadel. «Robin on juba nii suur poiss, et ta teab, et on suur —
tema suurt vaimustust välja ei näidanud. Aga Oliver veel küll,» kirjeldab Erki, kuidas pojad väikeõe tulekut vastu võtsid. Oliver on sel esimesel nädalal igal võimalusel tublilt õekest hoidnud ja talle pai tegemas käinud.
Kolm last pole ju palju!
Kuigi kolm järeltulijat on Eesti peredes juba rõõmustavalt tavapäraseks taksiks saanud, on siit Erki lapsepõlvepere suuruseni veel pool maad — spordikuulsus on kuuelapselise pere neljas. «Kolm last pole palju,» leiab Erki isegi. «See on paras. Üks oleks kindlasti vähe.»
Kas kolmandale lisandub tulevikus ka neljas või koguni viies väike Nool, jätab naerev Erki enda teada. «Me ei ole selliseid plaane teinud ja nii suuri unistusi mul pole,» kinnitab ta. «Las Mia kasvab veel natuke, eks siis näis.»
Aktiivselt ühiskonnaelus ja poliitikas tegutseval Erkil on kahe poja kogemusest ja enda lapsepõlvestki veel hästi meeles, kuidas mähkmeid vahetada ja last hoida. «Olen suurest perest pärit.»
Kas on Erki peres samamoodi, et pojad on rohkem emme lapsed ja nüüd lõpuks sai ka issi endale silmatera? «Ei oska öelda. Küsige uuesti aasta pärast,» naerab mees. «Fakt on see, et esimesed kaks aastat on naise ja lapse suhe suurem ja lähedasem kui naisel ja mehel,» teab kolmekordne isa. Erki sellest numbrit ei tee, kuid ise lapsepuhkusele jääda ka ei kavatse. «Ma olen ju riigikogulane, piinlik oleks kuidagi!»
Kaire-Külli Kuldbek
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
