|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Armastus Franciscoga: Ines leiab, et mehed saavad küpseks alles kolmekümnendates. «Lihtsam on ikka sellega koos olla, kes end defineerida oskab,» ütleb ta. Inese portugallasest kallim Francisco käib kolmekümnendate lõppu.: F: Kalev Lilleorg«Üksiku naise lapsesaamisprojekt on minu jaoks täiesti okei!» kinnitab Ines. Muide, lauljatari kõige uuem hüüdnimi ongi Ema. Miks?
Kevadel levis uudis lauljanna Eda-Ines Etti (28) suhtest kuumaverelise portugallase Franciscoga (39). Rohkem pole Ines oma armuelult saladuseloori kergitanud. Nüüd annab ta sellest veidi aimu: armastus kestab endiselt ning tegelikult tahaks Ines rohkemgi Eestist ära olla, kui töö lubab.
«Ideaalis tahaksin pool aastat olla kusagil soojas, kusagil Lõuna-Euroopas. Ma jumaldan Eesti kevadet ja suve, aga see pime, külm, niiske osa Eesti kliimast kohe üldse ei sobi mulle,» poetab ta.
Miks Ines on Ema?
Õnneks ei pääse külm ja niiskus stuudioseinte vahele, kus Ines sel sügisel palju aega veetis. Nüüd on tal värske plaat «Kas kuuled mind» ahjusoojana näpu vahel ja ta võib kergendusega õhata: «Ma tahtsin, et sellele tuleks aus muusika. Kõik, mis kõlab hästi plaadil, saab hästi kõlama ka elavas esituses.»
Ines naerab, et kuna kõik teised bändis on mehed, on «stuudioelu» tedagi pisut poisistanud. «No mõelge ise! Kui päevad läbi stuudios meeste keskel viibid, siis ei pane lõpuks enam ükski ropp nali punastama,» märgib ta. Eks ta vahel kutsus poisse ka korrale ja sellega uue hüüdnime — Ema — välja teeniski.
Inest see ei häiri. Esiotsa aga on see kõige emalikum staatus, mida ta enda puhul võimalikuks peab. Päriselt 28aastane lauljatar end lapsi kasvatamas veel ette ei kujuta. «Mul pole praegu sellist tunnetki, et jah, nüüd ma tahan ja olen valmis emaks saama. Samas ma ei välista midagi — kuna esimene laps kipub naistele ikka pigem üllatusena tulema...»
Miks mehed kardavad Inest?
Maailmas ringi rännanud Ines tõdeb, et Eestis ollakse lapsesaamise kohapealt endiselt vanamoodsad ning suguseltsi vihjeid «bioloogilise kella» tiksumisest on jõudnud temagi kõrvu. «Eestis on paljud otsustanud lapsi saada kahekümneselt, aga kuna olen näinud, kuidas ka vanades Euroopa riikides elatakse, siis võtan eeskuju pigem neist, kes saavad enne ise valmis ja näevad ennast tervikuna ning alles siis hakkavad laste peale mõtlema,» arutleb Ines. Ta leiab, et muidugi on tore, kui lapsel on noored ja ilusad vanemad, kuid turvalisuse ja kindlustatuse poolest on ajad siiski muutunud. «Pigem toetan sünnitamise lükkamist kolmekümnendatesse,» ei tee Ines saladust.
Teisalt on moodsate iseseisvate
naiste hulgas palju tugevaid karjääriehitajaid, kes jäävad hiljaks ja sobivat isakandidaati enda kõrvale enam ei leiagi. «Ehkki ideaalis näen lapsel ikka kaht vanemat, on ka üksiku naise lapseprojekt minu jaoks okei,» tunnistab Ines julgelt. «Need on võib-olla just sellised naised, kes meie ühiskonnas ei leiagi meest. Tugevaid naisi ju kardetakse ja pealegi on mehi vähem, mistõttu kõigile ei jätku ka. Olen nii oma tutvusringkonnas kui ka enda puhul tähele pannud, et mehed kardavad enesekindlaid naisi. Märgatakse ja vaadatakse, aga lähedale ei julgeta tulla. Aga ma olen ometi viimane inimene keda karta!»
Mõnes mõttes on Ines siiski rahul, et iga mehepoeg, kellele ta silma jääb, kohe juttu tegema ei tule. Nimelt säästab see piinlikest äraütlemistest — Ines on ju kogu tuntud olemise aja olnud kellegi poolt hõivatud.
Mille järgi Ines meest valib? «Ma pole seda tüüpi, kes otsib ja analüüsib. Õiged inimesed tunnevad teineteist ikka ise ära,» arvab ta. Ines ei usu suurde pingutamisse ega «Astroloogilise abimehe» kasutegurisse.
Miks tudengil pole Inesega šansse?
«Mehe puhul tõmbab mind mingi eriline joon, see, kui ta on huvitav isiksus, tal on midagi öelda, ta on intrigeeriv, rikka sisemaailmaga,» jätkab Ines siiski ideaalmehe teemat. «Mul on vaja teatud särtsu, julgust ja kindlust.»
Samas ei kujutaks Ines end ette koos toreda ja huvitava, kuid vaese üliõpilasega. «Raha pole ma kunagi üle tähtsustanud, küll aga ei kujutaks ma end ette mehega, kes ainult naise rahakoti peal liugleks,» ütleb ta valehäbita. «Mees peaks teenima vähemalt sama palju kui mina, muidu lähevad need asjad tasakaalust välja. Mina tahan, et mees ikka teaks, mida homne toob.»
Teiseski asjas on Ines ajapikku selgusele jõudnud: mehed saavad küpseks alles 30ndates. «Kui naised teavad juba kahekümnendate lõpus, mida elult tahavad, siis meestel tuleb see kuidagi hiljem,» on Ines märganud. Ju tõestab seda ka salapärane Francisco, kes juba kolmekümnendate lõppu käib. «Lihtsam on ikka sellega koos olla, kes ennast defineerida oskab,» on Ines teada saanud. Ilona Talumets
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
