|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kõht täis, tuju paha: Kes meist poleks pühade ajal söömisega liialdanud? Nüüd on taolistele söödikutele lahendus olemas – kõhumassaaž aitab!: F: PantherMedia/ScanpixÜkski jõul ei tule ilma, et kordagi ülesöömise eest ei manitsetaks. Kui aga hapukapsaga ikkagi veidi liiale on mindud, siis saab tõhusat abi kõhumassaažist.
Eestimaa pinnal pole veel kuigi palju neid kohti, kus pakutaks ainevahetust kiirendavat ja kehakaalu alandavat kõhumassaaži. Laulasmaa spaa osavad massöörid on selle igatahes selgeks õppinud.
Spaa juhataja Liivia Muheli sõnul pole kõhumassaaž mõeldud ainult rängalt ülekaaluliste inimeste seedemurede leevendamiseks, vaid see võib olla ka osa niisama lõõgastavast üldmassaažist. Seda enam, et natuke ülekaalulised ja seedemuredega oleme pärast jõule kõik...
«Peale ainevahetuse kiirendamise aitab see suisa meditsiiniliste probleemide, näiteks kõhukinnisuse, kehva verevarustuse, gaaside, migreeni, sapipõie madala toonuse, jämesoole lõtvuse ja paljude muude hädade korral,» loetleb Muhel ja ütleb, et boonusena leevendab massaaž närvilisusest tingitud kõhuvalusid ning parandab naha toonust.
Kõhumassaaži tehakse kuurina, aga kui mitut seanssi on tarvis, see sõltub konkreetselt inimesest ja tema probleemidest, ütleb Muhel.
Massöörilaual selgub seegi, kas peaks kasutama õli, kuppe või mett või neid kõiki kolme. Õlimassaaž on mõeldud üsna kõhnadele inimestele, õli- ja meemassaaž vähe priskematele ning õli-, mee- ja kupumassaaž passib juba päris kaalukatele.
Muheli sõnul pole põhjust karta, et kõht kohe pärast massaaži mürinal lahti läheb, aga et eesmärk on ainevahetust kiirendada, tuleks olla valmis, et see mõnevõrra tõesti kiireneb. Kes tahab toimet tõhustada, see joogu pärast protseduuri palju vett või taimeteed.
Laulasmaa spaas maksab 20 minutit kõhumassaaži 180—230 krooni. Anna-Liisa Mets
Anna-Liisa: «Võttis seedimise lippama küll!»
Üheskoos massöör Niina Krasnikovaga otsustame, et kuigi ma võiksin piirduda lihtsalt õlimassaažiga – mu seedemured ei ole just hiiglaslikud –, proovin ära ka mee ja kupud, sest siis on selge pilt, kuidas asi käib. Ja lähebki lahti!
20minutilise massaaži esimeses etapis hõõrutakse kõht õliga leebelt sisse. Jõuan juba mõelda, et kui see nii käibki, siis võin ka kodus ise kõhtu paitades kaalu alandada. Pole isegi seda õli siia vahele vaja.
Vara hõiskasin: edasi läheb karmiks! Mu kõht saab säärase muljumise osaliseks, et hakkan laual väänlema. Massöör suhtub mu tõmblustesse rahuliku muigega ja jätkab. Kujutan elavalt ette, kuidas kogu mu soolestik vastu selgroogu lapikuks surutakse. Ma ei kahtlegi, et kõht läheb lahti niipea, kui massaažilaualt tõusen. Hirmuhigi tekib otsaette...
Ja siis tulevad kupud. Kopsupõletiku raviks on neid mulle lapsepõlves seljale laotud ja ma ei mäleta sellest mitte midagi ebameeldivat. Aga kui esimene kupp kõhunaha külge kinni naksab, hammustan end sõrmest, et mitte kiunuma pista – see on päris valus!
Massöör libistab kuppu mööda kõhunahka ja see justkui käriseks. Kui massöör küsib, kas olen saanud ettekujutuse, kuidas asi kuppudega käib või proovime veel, ei mõtle ma pikalt – ettekujutus on väga selge!
Pärast muljumist, näpistamist ja kuppe tuleb massaaži leebeim ja meeldivaim osa –
meemassaaž. Kõht hõõrutakse meega sisse ja massöör patsutab kätega kõhtu seni, kuni mesi on imendunud. Ainult veidi kõdi on, mistõttu ei suuda ma kogu aeg rahulikult, visklemata lamada. Massöör on ikka haruldaselt kannatlik!
Ja siis korraga on kõik läbi. Tänan huvitava kogemuse eest, aga ise mõtlen, et ei muutnud see küll midagi. Ma ei tunne mingit vajadust ummisjalu tualeti poole tormata. Saan kaasa soovituse palju vett juua ja astun muretult koduteele. Hea oli, et valisin variandi minna otse koju, mitte ei jäänud linna tolknema, sest umbes tund pärast massaaži oli mu seedimine tõesti nagu linnul ja ma suisa lendan WCsse. Asi toimib!
Kõigile tõesti ei sobi!
Kõhumassaažist peaksid loobuma need, kellel on mõni kõhupõletik, haavandtõbi, tuberkuloos, kasvaja või krooniline gastriit, ja juba üle kolme kuu rasedad.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
