Läbielamistes karastunud: Kuigi esimese lapse ootus oli noortele vanematele muret täis aeg, ei karda nad edaspidi perelisa hankida.: F: Helin LoikÜheksapäevane Johanna magab magusasti ja ootab sünnitusmajast koju minekut. Magnuse ja Inga pisitütar sündis kuus nädalat enne õiget aega ja vajas turgutuseks lihtsa nime, kuid elupäästvate funktsioonidega elustamislaua abi.
Iga päev sünnib Eestis mitukümmend last ja kõik läheb kenasti. Kuid vahel nii kenasti ei lähe. Magnus Urb (27) ja Inga Paukšte-Urb (25), kellega kohtume Pelgulinna sünnitusmaja perepalatis, teadsid juba varakult, et nende laps tuleb ilmale keisrilõikega. See päev saabus aga oodatust hoopis varem.
Inga sai raseduse alguses teada murettekitava uudise — tema kõhus kasvava loote platsenta on kinnitunud emakakaela ette. See tähendab, et tegu on riskirasedusega: kui beebil on aeg sündima hakata, siis ta lihtsalt ei pääse emakast välja, seepärast tulebki teha keisrilõige, ja tavalisest suurem on ka raseduse katkemise oht.
«Algul rääkis arst, et tõenäoliselt liigub platsenta kahekümnendaks nädalaks emakakaela eest ära,» meenutab Inga. Aga seda ei juhtunud ning noortel ei jäänud üle muud kui oma esimese lapse ootuses pöidlad pihku suruda ja loota kõige paremat. «Olime tänulikud iga õhtusse jõudnud päeva eest,» ütleb Inga liialdamata. «Ka beebiasju ei julgenud me valmis osta-laenata. Kartsin, et kui midagi läheb valesti, siis ei suuda ma pärast nende asjade keskel elada...»
Kui enamik rasedaid tunneb end esimestel kuudel üldiselt halvasti ja neil on süda paha, siis Ingat piinasid veel ka kohutavad kõhuvalud ja -krambid. Ta pidi sööma rohtusid, et säilitada rasedushormooni normaalne tase, ja käima tavapärasest tihemini haiglas kontrollis.
«Kuigi meid hoiatati võimalike verejooksude eest, mõjusid need iga kord suure šokina,» meenutab Magnus Inga 28. ja 31. rasedusnädalal tekkinud verejookse. «Tormasin Inga kõne peale ülehelikiirusel koju ja pabistasin kohutavalt, kuid tema juures pidin jääma siiski rahulikuks,» tunnistab Magnus.
Rangel voodirežiimil
Pärast teist verejooksu jäeti Inga paariks nädalaks haiglasse. Enne koju saatmist luges arst talle sõnad peale, et midagi muud ta peale pikutamise teha ei tohi. «Kartsin väga haiglast lahkuda. Mul oli tohutu hirm, et sama asi juhtub jälle, kui olen üksi kodus,» ohkab Inga. Nii ühendatigi pereringis jõud ja organiseeriti ööpäevane Inga-valve, et tulevane emme tunneks hinges kindlust: mis ka ei juhtuks, abi on lähedal.
Inga meenutab, et kui tal üheksa päeva eest taas verejooks algas, jäi ta uskumatult rahulikuks. Ilmselt andis meelerahu teadmine, et lapsel on selleks ajaks kõik organid juba välja arenenud ja ta on võimeline iseseisvalt hingama. «Pealegi oleks meil niikuinii paari päeva pärast olnud plaaniline keiser.»
Väga vajalik elustamislaud
34. rasedusnädalal keisrilõikega ilmale tulnud Johanna oli 47 sentimeetrit pikk ning 2768 grammi raske. Seda, et nende pisitütreke vajas pärast sündimist elustamislaual turgutamist, said vanemad teada alles hiljem. «Pidasime seda tavaliseks protseduurilauaks, kus lihtsalt lapse all ja kohal on soojendus,» tunnistavad Inga ja Magnus.
Varahommikul sündinud Johanna olukord päeval halvenes veidi ja ta vajas hingamisel abi. Väike mure oli ka pisipiiga kehatemperatuuriga: enneaegsetel beebidel pole naha all piisavat rasvakihti, mistõttu tuleb hoolikalt jälgida, et nende kehatemperatuur ei langeks. Õnneks läks kõik hästi — mõlema probleemi puhul aitas lihtsa nime, kuid elutähtsate funktsioonidega elustamislaud.
«Oma elu kõige olulisema sündmuse taustal teame nüüd, kui tähtis asi see elustamislaud sünnitusmajas ikka on,» tõdevad Inga ja Magnus tänumeeles ning asuvad koos pisitütrega koduteele.
Emmel-issil on nüüd päevakorral beebivarustuse soetamine. Johanna tähtsaimaks ülesandeks on tublilt söömine — et lasteaeda minnes ei aimaks keegi, et ta enne õiget aega saabus. Kõike head, Johanna! Epp Reinmets
Aita osta elutähtis elustamislaud!
Selles, et Johannaga on kõik hästi, on tähtis roll spetsiaalselt vastsündinutele mõeldud elustamislaual. Pelgulinna sünnitusmajas on see olemas tänu 2004. aastal heategevuskampaanias annetanute panusele. Kuid ühest sellisest lauast jääb suures sünnitusmajas väheks. «Seoses peatselt aset leidva Pelgulinna sünnitusmaja ümberkorraldusega vajame ka teist samasugust elustamislauda,» ütleb Pelgulinna sünnitusmaja Toetusfondi tegevjuht Kadri Karula (pildil). Nimelt kolitakse sünnitustoad ühele korrusele kokku. «Elustamislauda võib vaja minna nii tavasünnituse kui ka keisrilõike puhul ja see tähendabki, et ühte elutähtsat aparaati on juurde vaja,» selgitab Karula.
Meie loodame koos tohtritega, et sellist lauda läheb vaja võimalikult harva. Siiski peab see olemas olema. Ka sina saad kaasa aidata sellele, et 300 000 krooni maksev laud sünnitusmajja jõuaks.
Selleks helista annetustelefonidel:
900 6100 – annetus 100 krooni
900 6000 – annetus 25 krooni
Samuti saad teha annetuse Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi arveldusarvetele:
Swedbank: 221014760940
SEB Pank: 10220049001018
Mõtle Johanna peale ja tee oma annetus kohe!
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
