|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Läbielamistes karastunud: Kuigi esimese lapse ootus oli noortele vanematele muret täis aeg, ei karda nad edaspidi perelisa hankida.: F: Helin LoikÜheksapäevane Johanna magab magusasti ja ootab sünnitusmajast koju minekut. Magnuse ja Inga pisitütar sündis kuus nädalat enne õiget aega ja vajas turgutuseks lihtsa nime, kuid elupäästvate funktsioonidega elustamislaua abi.
Iga päev sünnib Eestis mitukümmend last ja kõik läheb kenasti. Kuid vahel nii kenasti ei lähe. Magnus Urb (27) ja Inga Paukšte-Urb (25), kellega kohtume Pelgulinna sünnitusmaja perepalatis, teadsid juba varakult, et nende laps tuleb ilmale keisrilõikega. See päev saabus aga oodatust hoopis varem.
Inga sai raseduse alguses teada murettekitava uudise — tema kõhus kasvava loote platsenta on kinnitunud emakakaela ette. See tähendab, et tegu on riskirasedusega: kui beebil on aeg sündima hakata, siis ta lihtsalt ei pääse emakast välja, seepärast tulebki teha keisrilõige, ja tavalisest suurem on ka raseduse katkemise oht.
«Algul rääkis arst, et tõenäoliselt liigub platsenta kahekümnendaks nädalaks emakakaela eest ära,» meenutab Inga. Aga seda ei juhtunud ning noortel ei jäänud üle muud kui oma esimese lapse ootuses pöidlad pihku suruda ja loota kõige paremat. «Olime tänulikud iga õhtusse jõudnud päeva eest,» ütleb Inga liialdamata. «Ka beebiasju ei julgenud me valmis osta-laenata. Kartsin, et kui midagi läheb valesti, siis ei suuda ma pärast nende asjade keskel elada...»
Kui enamik rasedaid tunneb end esimestel kuudel üldiselt halvasti ja neil on süda paha, siis Ingat piinasid veel ka kohutavad kõhuvalud ja -krambid. Ta pidi sööma rohtusid, et säilitada rasedushormooni normaalne tase, ja käima tavapärasest tihemini haiglas kontrollis.
«Kuigi meid hoiatati võimalike verejooksude eest, mõjusid need iga kord suure šokina,» meenutab Magnus Inga 28. ja 31. rasedusnädalal tekkinud verejookse. «Tormasin Inga kõne peale ülehelikiirusel koju ja pabistasin kohutavalt, kuid tema juures pidin jääma siiski rahulikuks,» tunnistab Magnus.
Rangel voodirežiimil
Pärast teist verejooksu jäeti Inga paariks nädalaks haiglasse. Enne koju saatmist luges arst talle sõnad peale, et midagi muud ta peale pikutamise teha ei tohi. «Kartsin väga haiglast lahkuda. Mul oli tohutu hirm, et sama asi juhtub jälle, kui olen üksi kodus,» ohkab Inga. Nii ühendatigi pereringis jõud ja organiseeriti ööpäevane Inga-valve, et tulevane emme tunneks hinges kindlust: mis ka ei juhtuks, abi on lähedal.
Inga meenutab, et kui tal üheksa päeva eest taas verejooks algas, jäi ta uskumatult rahulikuks. Ilmselt andis meelerahu teadmine, et lapsel on selleks ajaks kõik organid juba välja arenenud ja ta on võimeline iseseisvalt hingama. «Pealegi oleks meil niikuinii paari päeva pärast olnud plaaniline keiser.»
Väga vajalik elustamislaud
34. rasedusnädalal keisrilõikega ilmale tulnud Johanna oli 47 sentimeetrit pikk ning 2768 grammi raske. Seda, et nende pisitütreke vajas pärast sündimist elustamislaual turgutamist, said vanemad teada alles hiljem. «Pidasime seda tavaliseks protseduurilauaks, kus lihtsalt lapse all ja kohal on soojendus,» tunnistavad Inga ja Magnus.
Varahommikul sündinud Johanna olukord päeval halvenes veidi ja ta vajas hingamisel abi. Väike mure oli ka pisipiiga kehatemperatuuriga: enneaegsetel beebidel pole naha all piisavat rasvakihti, mistõttu tuleb hoolikalt jälgida, et nende kehatemperatuur ei langeks. Õnneks läks kõik hästi — mõlema probleemi puhul aitas lihtsa nime, kuid elutähtsate funktsioonidega elustamislaud.
«Oma elu kõige olulisema sündmuse taustal teame nüüd, kui tähtis asi see elustamislaud sünnitusmajas ikka on,» tõdevad Inga ja Magnus tänumeeles ning asuvad koos pisitütrega koduteele.
Emmel-issil on nüüd päevakorral beebivarustuse soetamine. Johanna tähtsaimaks ülesandeks on tublilt söömine — et lasteaeda minnes ei aimaks keegi, et ta enne õiget aega saabus. Kõike head, Johanna! Epp Reinmets
Aita osta elutähtis elustamislaud!
Selles, et Johannaga on kõik hästi, on tähtis roll spetsiaalselt vastsündinutele mõeldud elustamislaual. Pelgulinna sünnitusmajas on see olemas tänu 2004. aastal heategevuskampaanias annetanute panusele. Kuid ühest sellisest lauast jääb suures sünnitusmajas väheks. «Seoses peatselt aset leidva Pelgulinna sünnitusmaja ümberkorraldusega vajame ka teist samasugust elustamislauda,» ütleb Pelgulinna sünnitusmaja Toetusfondi tegevjuht Kadri Karula (pildil). Nimelt kolitakse sünnitustoad ühele korrusele kokku. «Elustamislauda võib vaja minna nii tavasünnituse kui ka keisrilõike puhul ja see tähendabki, et ühte elutähtsat aparaati on juurde vaja,» selgitab Karula.
Meie loodame koos tohtritega, et sellist lauda läheb vaja võimalikult harva. Siiski peab see olemas olema. Ka sina saad kaasa aidata sellele, et 300 000 krooni maksev laud sünnitusmajja jõuaks.
Selleks helista annetustelefonidel:
900 6100 – annetus 100 krooni
900 6000 – annetus 25 krooni
Samuti saad teha annetuse Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi arveldusarvetele:
Swedbank: 221014760940
SEB Pank: 10220049001018
Mõtle Johanna peale ja tee oma annetus kohe!
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
