Naisteleht

Parim ravim: Kuigi vahel tulevad ikka pähe muremõtted, mis saab edasi, aitab Reelikat tema töö ja hobi. Noor kunstnik tegeleb agaralt lepatriinude voolimise ja vitraažikunstiga.: F: Aldo Luud«Mul on vähk,» teatab Reelika rahulikul ilmel. «Kasvajad on peas, kaelas ja seljas ja mind on üheksa korda lõigatud. Aga ma ise küll ei arva, et oleksin raskelt haige.»

Haigus andis endast märku, kui tüdruk oli kõigest 12aastane. «Järsku hakkas vasakus kõrvas kohisema ja siiamaani sahiseb, nii et ühest kõrvast ei kuule ma üldse,» jutustab Reelika Karu (29). Arstid ei avastanud midagi, tüdruk tunnistati terveks ja saadeti koju.
«Siis aga kukkusin lastekooris rongkäigu ajal kokku, peavalu oli nii metsik, et kiirabi tuli ja tegi süsti,» jätkab Reelika. See oli toona 14aastase tütarlapse kõige raskem suvi. «Hommikuti vaarusin ja oksendasin kogu aeg.» Ta käis korduvalt uuringutel ja saadeti ühtepuhku koju imelike diagnoosidega. Küll pakuti toidumürgitust, küll isegi rasedust. «Mulle öeldi, et minusugused noored tõmbavad kõik ringi,» ei suuda Viljandimaal Tohvri külas elav Reelika siiani arstide ükskõiksust uskuda.
Alles siis, kui neiu oli juba nii nõrgaks jäänud, et ei suutnud kõndida ega liigutada ja oksendas päevad läbi, avastati tal lõpuks ajukasvaja. «Selleks ajaks oli mul juba ükskõik, mis must edasi saab,» mäletab Reelika, kes lamas terve kuu haiglas tilgutite all.
Tohtrid rääkisid verinoorele patsiendile, et tema peas on väike täpp, mis tuleb ära lõigata. Pärast operatsiooni taastus Reelika terve aasta kodus. Neiu paraneski, kuid siis juhtus õnnetus — ta kukkus pea peale. «Ajuvedelik tuli välja, iga päev pidi mu pead jälle siduma,» meenutab Reelika.

Halvatus viis nägemise, kõne ja sõbrad
Kuigi Reelika käis enne 11. klassi taas opil, lõpetas ta siiski edukalt kooli ning astus Tartu Meditsiinikooli. «Aga juba esimesel päeval hakkas mulle seal täielikult kõik vastu, olin miskipärast vihane selle kooli peale,» ei oska ta oma toonaseid vastakaid tundeid tagantjärele praegugi põhjendada.
Nii pakkiski värske õppur kohe pärast kooliaasta alguse aktust oma asjad ja lahkus. Sõbranna õhutusel läks ta hoopis sekretäritööd õppima. «Mulle väga meeldis seal ja sain oma paberid kätte,» rõõmustab Reelika.
Ent saatuse tahtel ei saa noor naine armastatud erialal töötada, sest selles ametis peab inimene selgelt ja arusaadavalt rääkima... «Pärast kolmandat lõikust kaheksa aastat tagasi jäin ma halvatuks ega saanud enam kõndidagi. Siiamaani näen kahekordselt ja sealtpeale ka räägin halvasti,» jutustab Reelika. «Näost olin nii õudne, et ehmatasin ise ka ära, kui end peeglist nägin. Teised inimesed kangestusid hirmust, kui mind vaatama tulid.» Isegi vanaema kohkus oma lapselast nähes.
Reelika ei julgenud ninagi toast välja pista, niivõrd häbenes ta enda välimust. «Üks sõbranna viis mu enda juurde ja ütles enne seda oma emale, et ära ehmata, kui Reelikat näed...»
Välimuse pärast kaotas ta väga palju sõpru. «Nad lähevad must mööda kui võõrast, ei tee väljagi... Mäletan, kui kord vanaemaga juuksurisse läksin, siis üks tuttav küsis vanaemalt, et kuhu sa ta ometi viid. Ma seisin sealsamas kõrval ja ütlesin, et oskan ka rääkida, küsigu minult endalt. Seepeale jäi too tuttav lihtsalt imestunult vaatama.»

«Vahel mõtlen hirmuga...»
21aastasena sai Reelika Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses sõna otseses mõttes taas jalad alla. «Muidugi tuli kõvasti harjutada, aga käima ma hakkasin,» räägib noor naine.
Ehkki see oli tohutu saavutus, polnud mured kaugeltki murtud:
«Mäletan, et istusin kodus ja vaatasin telekat hoopis laest, sest nägin topelt nagu purjus inimene.» Reelika ei näinud lugeda, ei saanud inimesele otsa vaadates aru, kas tegu on naise või mehega — nii pool aastat jutti.
Taas leidis Reelika end haiglast. «Neljas lõikus oli õudne! Mõtlesin, et kuidas on võimalik, et neli korda järjest lähed lõikama, aga ikka on jama... Nüüd olen üheksa korda lõigatud ja juba harjunud sellega,» nendib Reelika. Viimati oli ta haiglas selle aasta oktoobris — pärast seda, kui ühel hommikul oli hääl äkitselt kadunud ja kaks nädalat ei tulnud ta suust piuksugi.
«Aga ma pole kunagi mõelnud, et enam ei jõua või ei taha elada,» kinnitab noor naine. «Ma olen alati mõelnud, et see halb aeg läheb üle ja küllap ma saan terveks.»
Reelika on mitu korda kiiritusel käinud, õnneks keemiaravi pole talle veel tehtud. «Kuigi viimati kiiritati mu keelt ja suu oli nii põlenud, et valu pärast ei saanud süüagi...»
Loomulikult hiilib vahel tulevikule mõeldes hirm ligi. Elu on liigagi palju tõestanud, et häda ei hüüa tulles. Reelika ei tea kunagi, millal ta taas võib kokku kukkuda. Või millal käed enam asju kinni ei hoia. «Eks ma vahel kujutan muidugi ette, mis kõik võib juhtuda, aga olen lapsest saati vähiga elanud ega mõtle suurt tulevikule,» poetab Reelika. Milleks ikka end muremõtetega koormata?

Inimvõimetel ei olegi piire
Ehkki Reelika tervislik seisund on aina raskemaks läinud, tegeleb ta aktiivselt kunstiga: voolib lepatriinusid ja teeb kauneid vitraaže. Ta on korraldanud oma näitusi nii Eestis kui ka Norras ja kavatseb peagi avada päris enda käsitöökoja, kus saab teha ka keraamikat ja isegi küpsetada leiba. «Ühelt poolt on isegi hea, et haigeks jäin, sest muidu ma vaevalt kunagi vitraažikunstiga tegelema oleks hakanud,» arutleb harrastuskunstnik.
Üksvahe tegi Reelika ka aktiivselt sporti: lennutas oda, tõukas kuuli ja heitis ketast. «Käin ju aastaid karguga ja toetun paremale käele — ilmselt sellest nii tugev jõud,» muigab ta ise.
Hea käsi on naisel veel puutöö peale. Ta on käinud vastaval kursusel ning teinud valmis mitu taburetti ja isegi köögilaua!
Ilmselt ei ole vaja kedagi veenda, et kui keegi on pädev saatusekaaslastele head nõu andma, siis on see Reelika. Ja tema hea nõu praegusel jõulueelsel ajal kõlab niimoodi: leia endale meelepärane tegevus, sest vaid tegevusega täidetud aeg aitab üle olla haigusest ja muremõtetest. Hille Kõrgesaar