|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Üheskoos unistuste poole: Sigritile ja Mardile õpetas lõppev aasta, et igas mõttes kokku hoidmine aitab kõigist raskustest üle.: F: Kalev LilleorgKui teile vahel tundub mõni olukord väljapääsmatuna, siis meenutage Mardi ja Sigriti lugu. See «Võlast vabaks» saatest tuttav pere tõestab, et igast raskest olukorrast saab ühte hoides üle.
Esmakordselt 13aastastena lapsevanemateks saanud Sigrit (22) ja Mart (23) vaevlesid veel sel kevadel suurtes maksuvõlgades. BIG-pangalt võetud kõrgete intressidega laen ähvardas tollal töötu Mardi ja kolmandat last ootava Sigriti koos kahe lapsega lausa kodust ilma jätta. Abi otsiti ka saatest «Võlaks vabaks», kuid kõigile pingutustele vaatamata tundus Mändmade pere tulevik üsna tume.
Suurte muutuste sügis
Seda rõõmustavam on nüüd kuulda, et aasta teine pool on noorel perel läinud ainult tõusvas joones. «Iseäranis suuri muutusi tõi meie pereellu esimene sügiskuu, kui 18. septembril sündis meile kolmas laps, pisitütreke Sandra,» õhkab nüüd kolme lapse ema Sigrit silmanähtavalt rahulolevana.
Samaaegselt pesamuna sünniga leidis pereisa Mart pärast pikalt kestnud otsinguid tööd ja seeläbi paranes pere majanduslik olukord märgatavalt. «See oli teine suur rõõm,» tunnistab Sigrit.
Praegu mööduvad noore ema päevad peamiselt kodus lastega toimetades, sellal kui Mart rabab ehitajana tööd teha nii pealinnas kui ka üle lahe Soomes. «Saan nädala sees üksi kenasti hakkama, sest vanemad lapsed Marie (9) ja Mart (6) on juba väga asjalikud ja iseseisvad ning pisikesest Sandrast on ainult rõõmu,» räägib Sigrit.
Võlast vabaks
Suve lõpu poole hakkasid tasapisi vilja kandma ka pere läbirääkimised BIG-pangaga ülikõrge laenuprotsendi alandamise osas. «Soovitame kõigile: võidelge oma õiguste eest! Meie suutsime oma 400tuhandelise võla kaubelda 150 tuhande peale ja saame võlast vabaks 30 aasta asemel juba viie aasta pärast,» julgustab Sigrit.
Niisiis on võlad nüüd ilusti kontrolli all, igakuisest miinusest on pere välja rabelenud ja raha on jätkunud ka selleks, et kodus veidike remonti teha.
«Jõulud võtsime vastu suure ja õnneliku perena, aga mis peamine — südamerahuga,» jutustab Sigrit ja rõõmustab väga selle üle, et suudab koos abikaasaga pakkuda oma lastele helget tulevikku ja kodust turvatunnet.
Juba üheksandat aastat koos jõule pidanud Sigriti ja Mardi vanemad lapsed Marie ja Mart saatsid oma pikad soovide nimekirjad jõuluvanale ära juba mitu kuud varem ja ootasid saabuvaid pühi suure õhinaga. Pisike Sandra ei osanud jõuludelt veel peale emme sooja süle midagi tahta. Muide, Kändmade pere uksele on varemalt koputanud jõuluõhtul staažikas, kuigi ise vaevalt 13aastane jõuluvana, Sigriti ja Mardi hea peretuttav. Mõned lihtsalt alustavad varem kui teised, kas pole? Epp Reinmets
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
