|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Toomas ja Ingrid Tõniste: F: Kalev LilleorgTõnistete pere on olnud viieliikmeline juba poolteist kuud – alates 10. novembrist, mil sündis pesamuna Mark Gregor. Pereema Ingrid tunnistab, et suur rõõm on vaadata, kuidas suuremad lapsed väikevenda kallistavad ja hellitavad.
Ingridi (39) suureks rõõmuks on väikevenna sünd Maria Heleenile (6) ja Marten Thomasele (1,5) ainult hästi mõjunud. Maria on juba kogenud vanem õde, kuid eriti liigutav on, kuidas väike «suur vend» Marten käib titale kümneid kordi päevas õrnusi ja hellitusi jagamas.
«Kui pisipoju toas vankris pikutab, üritab Marten pidevalt ennast üle vankri ääre upitada, et ikka vennakesele pai teha. Ja ega ükski magamaminekki õnnestu enne, kui väikevennale kallid-paid tehtud. Nii õues vankri lükkamisel kui pisikesel mähet vahetades on just Marten peamine abimees,» räägib Ingrid ja tunnistab, et naudib praegu koduse emme elu täiel rinnal. «Ausalt öeldes lendavad päevad nii kiiresti õhtusse, et ega tihtipeale koduõuelt kaugemale jõuagi: kui üks poju toidetud, tahab teine juba päevaunne, sekka õues käimised jne. Ja nii, peamiselt pisipoegade söömiste-tudumiste rütmis, meie päevad veerevadki. Maria on veel viimast aastat lasteaialaps.»
Kahest käest jääb väheks?
Pesamuna iseloomust veel päris täpselt aru saada pole, ent seda võib küll öelda, et ta on nagu Maria ja Martengi väga naerusuine poiss. Välimuselt on Mark Gregor kui suure õe meeskoopia. «Kohe sündimise hetkel ütles ämmaemand, et see poiss on ju täpselt Maria nägu,» naerab Ingrid. «Terane silmavaade aga pärineb suuremalt vennalt — nii nagu Marten hakkas ka Mark erakordselt varakult väga teraselt ja uuriva pilguga otsa vaatama.» Kindla erinevusena toob Ingrid välja väikemehe eriti valju nutuhääle. «Tema juba oma nõudmisi oodata ei lase!»
Ingrid tunnistab, et ehkki unetunde on vähemaks jäänud, on nende pere elu nüüd veel vahvam kui enne. «Olen juba viie-kuuetunniste ööunedega harjunud ning päeval enam väsimus väga peale ei kipugi. Aga õhtuti, kui lapsed üksteise järel magama pandud, ei jaksa küll suurt midagi enam teha,» jutustab kolme lapse ema.
Kui Naisteleht Ingridiga paar kuud enne kolmanda lapse sündi vestles, tuli muu hulgas juttu, et aktiivse ja turnida armastava Marteni kõrvalt võib beebiga tegelemine olla emale suureks katsumuseks. Nüüd on Ingridil kogemus käes ja ta ütleb, et asi polegi hull. «Üritan nendel hetkedel, kui beebi magab, mängida-mürada Marteniga ning kui pisipoju on üleval, saab teda süles hoides väga edukalt ka Matuga rahulikumad mängud-raamatuvaatamised ära teha,» kirjeldab ta.
Muidugi tuleb ette neidki momente, kui Marten parajasti kuskile ronib, Mark häälekalt sülle nõuab ja toit pliidil on üle keemas. Sellistel puhkudel on pereisa Toomas (42) kindlal käel abiks. Kuueaastane Mariagi on juba päris meisterlik lapsehoidja. «Minu jaoks on väga oluline, et mul oleks vähemalt üks ja alati kindel aeg, mil kuulun jäägitult Martenile — tema ööunele laulmine,» märgib Ingrid.
Need olulised naeratused
Tõnistete peretraditsioonide hulka kuuluvad fotosessioonid laste sünnipäevade ja jõulude paiku. Igal aastal saadetakse sõpradele perepildiga jõulukaart. Tänavu õnnestus fotograaf Annika Metsla juures jõulupilte tehes kinni püüda ka Marki esimene lai naeratus — nii sai sellest unustamatu mälestus ja jõulukink kogu perele.
«Uuelt aastalt soovin ja loodan eelkõige, et meie lapsed ning vanemad ja kõik lähedased oleksid terved ja õnnelikud. Et tuleks kõigile hästi päikesepaisteline aasta, jätkuks rohkem heatahtlikkust, austust, südamesoojust ja hoolivust teiste inimeste suhtes,» mõtiskleb Ingrid. Ja oma alati naeratavale loomule kohaselt lisab: «Ikka rõõmsat ja positiivset meelt! Et tuleks nii hea aasta, et kõigil meil oleks põhjust rohkem naeratada ja elust rõõmu tunda.» Signe Lahtein
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
