Hommikueine ausse: Heldur Pedajas (vasakult), Kunnar Karu, Annika Inno ja Janika Juhanson õpetavad, et koriseva kõhuga ei tohi hommikul matka jätkata.: F: Aldo LuudKui väljas tuiskab ja termomeetrinäit on nullist allapoole langenud, tahab iga tavaline inimene pugeda toas teki alla, aga talimatkajatel siis alles lõbu algab. Nemad lähevad metsa ööbima!
Hulle, kes kamina ees hõõgveini joomise asemel vööni lumes sumbata tahavad, pole vähe, kinnitab Nipernaadi reisiklubi talimatkade juht Kunnar Karu, kelle juhendamisel käib talve jooksul matkal väga palju gruppe.
Juhendamine, muide, on väga oluline. Algaja talimatkaja ei tohi omapäi lumisesse metsa rändama minna, sest ta ei kujuta ettegi, kui karm ohutegur on külm ilm. Väga jubedaid juhtumeid pole õnneks enam olnud, aga nõukogude ajal oli paar hukkunut talvematka kohta kurb norm. Viimane ühe eestlase jaoks rängalt lõppenud suusamatk toimus mõni aasta tagasi Venemaal, meenutab Karu. «Kuid ma usun, et eestlased matkavad kogenud grupijuhtidega ning siis loodetavasti piirdub kurbus sellega, et külmetavad käed või varbad.»
Külm ilm on sõber
Enne jõule Eestit üllatanud krõbe pakane külmetas siin-seal torusid kinni ja sõi talvepuude riita tavalisest suurema augu. Kogenud talimatkajat selline külm rivist välja ei löö. Karu sõnul saab ka siis väljas ööbida, kuid tuleb teada, mida teha, ja olla valmis ootamatusteks.
Karu mäletab hästi oma esimest ööbimisega talimatka. See algas hommikul üllatuslikult 15 külmakraadiga, enne oli temperatuur kogu nädala püsinud miinus 2 ja pluss 2 kraadi vahel. Ööseks jõudis kohale ligi 24kraadine pakane, telgis näitas termomeeter viit miinuskraadi. «Mul polnud kordagi külm, ehkki tavaliselt nii hästi ei lähe,» tunnistab Karu.
Ta selgitab, et külm takistab koordinatsiooni, mõjutab meeleolu ja tahet. Kuna talvel matkates kulub enda soojas hoidmiseks rohkem energiat, väsivad inimesed nii emotsionaalselt kui füüsiliselt palju kergemini. Eriti ränk on suuskade või räätsadeta matk, sest lumes sumpamine võtab eriti kiiresti läbi.
Seepärast, rõhutab Karu, ongi talimatkal kõige olulisem taltsutada emotsioone ja hoida tuju kõrgel. Seda aitab teha isegi mõte ees ootavast soojast teest. Alkohol aga tuleb kindlasti unustada! «Vintis peaga kaotab inimene kiirelt soojust, samas ise tunneb ta ennast mõnusalt ja nii hangedesse külmutaksegi,» hoiatab Karu.
Talimatk tundub olevat ränk, aga ometi ei ütle Karu, et see on puhtalt meeste ala või sobiks ainult täiskasvanutele. Tema meelest võib talvisesse loodusesse matkama minna kogu perega, tuleb vaid valida jõukohane rada.
Võta kaasa õiged asjad
Talvine matk erineb suvisest muidugi rõivastuse poolest. Selga tuleb panna riided, milles oleks piisavalt soe, aga samas mitte palav, sest higistades võib külmetada ja haigeks jääda. Mõistlik on riietuda kihiliselt: siis saab külmakraadidele vastavalt kihte kas lisada või vähemaks võtta.
Kogenud matkajate sõnul kipuvad algajad unustama näomaski. See on küll väike detail, aga teeb matka hoopis mõnusamaks, sest ei lase näol külmetada. Näo ette seotud sall on hädapärane lahendus ja kaugeltki mitte sama mugav kui mask.
Suvise matkaga võrreldes peab talvel ka rohkem toitu kaasa võtma. Eelistada tuleks kiiresti valmivaid, toitvaid ja süsivesikurikkaid sööke, näiteks lihakonserve, kuivikuid, pasteete. Ära ei tohi põlata ka kuivaineid, millest valmistada putru.
Hädavajalik on talimatkal sooja joogi valmistamise võimalus – aurav tee on õhtul laagripaika jõudes hindamatu väärtusega. Kuid ainuüksi õigest riietusest ja toidust ei piisa. Tingimata tasuks kuulata kogenud matkaliste soovitusi esmaabist, grupitööst, liikumisest ja muust. Põhjalikku infot leiab kodulehelt www.nipernaadi.ee.
Metsloom kallale ei kipu
Enamasti jäävad Karule matkadest meelde väikesed detailid: jalgade lahtivõtmine õhtuses telgis, kus avastad, et lumes sumpamisest hoolimata on sokid täiesti kuivad, või matkalt naasmine, kui ees ootab soojaks köetud saun ja korralik maatoit. «See tunne on jumalik.»
Levinuim küsimus — kas mõni loom öösel telki ka kipub? — saab Karult kiire vastuse. Ei. Matkal metsloomi ei kohta. Näeb jälgi, aga looma ennast mitte. Loom pole rumal ja hoiab inimestest eemale. Nii et karusid peletavat gaasi ja suitsu nagu Ameerika filmides pole talimatkale mõtet kaasa võtta. Anna-Liisa Mets
Mine ja õpi matkama!
Jaanuaris, kui saabuvad sobivad ilmad, korraldab Kunnar Karu huvilistele Tartu spordipargis õppuse, kus õpitakse talimatkal vajalikke oskusi: õiget liikumist, telkimist ja lumes toiduvalmistamist. Võib ju tunduda naljakas keset linna talimatkamist harjutada, aga kogenematule on see variant kõige sobivam, ütleb Karu.
Vaim olgu valmis!
Väiksematel taliretkedel osalenud Anniki Inno ütleb, et ka pealtnäha kõige leebematel seiklustel tuleb valmis olla ootamatusteks. Ta meenutab mullust seitsmetunnist retke, kus otsustati suusatada otse läbi mõnusa männimetsa, mitte mööda radu. Ühes tihnikus peitis end salakaval laskumine ja Anniki otsustas hoogu pidurdada möödatuhisevatest puudest kinni haarates. «Ühest peenikesest oksast haarates libises see peost ja koos selle oksaga libises liigesest välja ka mu väike sõrm,» jutustab Anniki. «Ühel hetkel nägin seda lihtsalt teistest eraldi rippumas...» Õnneks ei jäänud Annikil aega paanikasse sattuda: mõne sekundiga oli ta sõrm tagasi paika lükatud. See käis nii kiiresti, et tal polnud aega isegi valu tunda. Alles õhtul kinnast käest võttes avastas ta kolm korda suuremaks paisunud sõrme uuesti. Igaks juhuks käis Anniki seda traumapunktis arstile näitamas, aga see ütles, et pole nii hästi tagasi lükatud sõrme näinudki...
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
