|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Uskumatu lugu: Arstid ei suuda uskuda, et Ingrit sai kasvajast jagu vaid pH-dieediga. «Üks arst ütles, et ta kohe üldse ei usu, et mulle pole keemiaravi tehtud. Nad soovisid mulle lausa õnne ja...» räägib Ingrit nüüd.: F: Kalev Lilleorg«Ma olen õnnelikum kui eales varem,» ütleb Soomes elav eestlanna Ingrit Vaher naerdes. Aasta tagasi diagnoositi naisel lümfivähk. Nüüd on ta elav näide sellest, et kurja tõve võib seljatada ka tavameditsiini abita.
Ingrit Vaher (32) elab juba kuuendat aastat Helsingis ja õpib Sibeliuse Akadeemias rahvamuusikat. Ta on kena, särav ja sale ning naerab palju. Miski ei reeda, et alles hiljaaegu kurnas tema keha raske Hodgkini tõbi ehk lümfoom. Ingrit on kindel, et just lümfivähk muutis teda ja tema elu tundmatuseni. «Ma enam ei muretse nagu varem. Elan üks päev korraga, aga olen õnnelik!» lausub ta.
Loobus keemiast ja kiiritusest
Aasta tagasi pakuti Ingritile võimalust sõita vahetusüliõpilasena Aafrikasse. Enne pooleaastast reisi pidi tudeng läbima rutiinse arstliku kontrolli. «Siis mulle öeldigi, et mul on teise astme lümfivähk,» meenutab ta. Tagantjärele tuleb tänulik olla, et saatusesõrm ta just siis arsti manu ajas. Mine tea, millal ja kas muidu olekski vähil sabast kinni saadud...
Mida küll tunneb noor naine, kes on õppinud näitlejaks, paar aastat teatrilavadel esinenud ja siis uue kutsumuse järel laia maailma läinud, kui talle teatatakse, et tal on vähk?
«Minu esimene tunne oli üllatus, et ma ei tundnud tugevaid emotsioone. See kõik on filmidest ja raamatutest saadud ettekujutus, et inimesed nutavad ja hüsteeritsevad. Vähemalt minul toimus see teistmoodi — intensiivselt, kuid siiski varjatumal kujul,» mõtiskleb Ingrit. Ta ei minestanud, ei karjunud ega nutnud. Pigem jooksis mõte väga argisel rajal — kuidas oma elu nüüd korraldada?
Soome arstid soovitasid Ingritil kohe ette võtta pooleaastane keemiaravi ja selle järel ka kiiritusravi. «Kuigi see annab tulemusi, loobusin. Pärast keemia- ja kiiritusravi oleks oht uuesti vähki haigestuda kümneid kordi suurem ja oleksin pidanud elama kogu edasise elu vähihirmus,» põhjendab Ingrit.
Naine palus arstidelt kuu aega järelemõtlemiseks ning alternatiivsete ravivõimaluste uurimiseks ja leidmiseks. Tohtrite skepsisest hoolimata otsustas Ingrit proovida loodusravi.
Juba kuu pärast eluviiside korrigeerimist tundis ta end tõesti hästi. «Kui ma alguses olin ainult lootnud, siis nüüdseks juba uskusin...»
Kõige tähtsam köögimasin – kannmikser
«Leidsin enda jaoks pH-puhastuskuuri, rännakumeetodi, alateadvust puhastavad meditatsioonid ja palju muud. Tegin igapäevast tööd oma meele ja tunnetega ning keha puhastamisega jääkainetest,» kirjeldab Ingrit.
PH-dieet ehk organismi happelisust-aluselisust tasakaalus hoidev toitumine tähendab loobumist kõigest happelisest, näiteks lihast, piimast, puuviljadest, kohvist, suhkrust, soolast ja alkoholist. Soositud on kõik aluseline, nagu köögiviljad, idud, kvaliteetsed õlid, seemned, pähklid ja teatud puuviljad. «Söön aluselisi toiduaineid toorelt, sest toitainete hulk väheneb kuumtöötlemise tagajärjel märkimisväärselt,» selgitab Ingrit. «Ja et organismi energiat seedimisele mitte raisata, purustan kõik juurikad ja pähklid blenderis vedelaks. Siis on kergem seedida ja keha saab energia suunata tervise parandamisele.»
Algus polnud siiski sugugi lihtne. «Organism hakkas end puhastama, süda oli paha, nõrkus,» kirjeldab Ingrit. Kui kolmandal päeval ootas söögiajal jälle seesama roheline kausitäis, hakkas toit talle lausa vastu. «Panin kõrvatropid ninna, et oleks kergem süüa — et maitset ei tunneks,» meenutab ta.
Uue eluviisiga harjununa näeb Ingrit selles palju olulisi plusse: «Mul on kerge olla. Pole enam kroonilist magusaisu ja ma ei ürita toidu abil kustutada emotsionaalset nälga. Vahel inimesed küsivad, et kuidas ma saan elada ilma saiakeste või šokolaadita. Nii võib küsida vaid inimene, kes on ise magusasõltuvuses ja ei taha kujutledagi, et peaks loobuma oma igapäevasest õnnelikust joobeseisundist.»
Ometi tunnistab Ingrit, et inimene sööb ka silmadega ning tema igapäevane roheline vedelik (just niisugune kannmiksris läbihekseldatud toortoit ju välja näeb) ei paita silma. «Värvide igatsus oli alguses ikka väga suur! Nüüd teen taldrikul rohelisele supile
värvilised kujundid peale. Naudin toidu kaunistamist väga. Paigutan paprikalõigud taldrikul alati värvilisteks kujunditeks, mitte ei lõika neid niisama taldrikuservale,» naerab ta.
Toiduga seotud emotsioonide vaegust saab veidi leevendada koos sõprade ja tuttavatega kokates — siis võib nuusutada, katsuda ja vaadata neid aineid, mida Ingriti enda koduses külmkapis iial pole. Kui sõbrad kiidavad toitu, palub Ingrit neil kirjeldada tundeid ja maitseid. «Aga see ei tähenda, et oleks raske. Mul pole kiusatusi, sest need tekivad ju siis, kui sul on valikuvariante. Minul neid pole,» tõdeb naine.
Uskumatu tervenemine
Kogenud, kuidas uutmoodi toitumine parandas enesetunnet mühinal, on Ingrit aluselisele toiduvalikule truuks jäänud. Tema taldrikul ei näe iial midagi loomset, ka veiniäädikas, päris alkoholist rääkimata, on tema püsimenüüst nähtavasti alatiseks kadunud. «Kui ütlen, et ma mitte kunagi enam neid asju ei söö, siis ma võib-olla valetan. Kes teab, äkki kahekümne aasta pärast maitsen midagi. Kuid kindlasti endale koju külmkapi ma neid ei osta,» usub Ingrit, kes leidis pH-põhise toitumise kaudu endale koguni uue ameti — temast sai toitumisspetsialist.
Lümfivähi diagnoosimisest Ingritil on möödas aasta. Viimati käis ta kontrollis kolm kuud tagasi ja testid näitasid tema rõõmuks ning arstide hämmelduseks, et vähirakkude hulk on oluliselt kahanenud ning keemia- ja kiiritusravi pole enam vajalik.
«Mul pole enam vähki!» hõiskab Ingrit. «Ma olen õnnelikum kui iial varem. Tunnen igast hetkest rõõmu,» kinnitab naine, kelle puhul võib liialdamata öelda, et ta sõi end vähist vabaks. Kaire-Külli Kuldbek
Ingriti lemmikretsept
Punase kapsa salat
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
jõudu sulle kallis Ingrit
jõudu sulle kallis Ingrit hoiame sulle pöialt ja mõtleme tugevalt su peale.