Uskumatu lugu: Arstid ei suuda uskuda, et Ingrit sai kasvajast jagu vaid pH-dieediga. «Üks arst ütles, et ta kohe üldse ei usu, et mulle pole keemiaravi tehtud. Nad soovisid mulle lausa õnne ja...» räägib Ingrit nüüd.: F: Kalev Lilleorg«Ma olen õnnelikum kui eales varem,» ütleb Soomes elav eestlanna Ingrit Vaher naerdes. Aasta tagasi diagnoositi naisel lümfivähk. Nüüd on ta elav näide sellest, et kurja tõve võib seljatada ka tavameditsiini abita.
Ingrit Vaher (32) elab juba kuuendat aastat Helsingis ja õpib Sibeliuse Akadeemias rahvamuusikat. Ta on kena, särav ja sale ning naerab palju. Miski ei reeda, et alles hiljaaegu kurnas tema keha raske Hodgkini tõbi ehk lümfoom. Ingrit on kindel, et just lümfivähk muutis teda ja tema elu tundmatuseni. «Ma enam ei muretse nagu varem. Elan üks päev korraga, aga olen õnnelik!» lausub ta.
Loobus keemiast ja kiiritusest
Aasta tagasi pakuti Ingritile võimalust sõita vahetusüliõpilasena Aafrikasse. Enne pooleaastast reisi pidi tudeng läbima rutiinse arstliku kontrolli. «Siis mulle öeldigi, et mul on teise astme lümfivähk,» meenutab ta. Tagantjärele tuleb tänulik olla, et saatusesõrm ta just siis arsti manu ajas. Mine tea, millal ja kas muidu olekski vähil sabast kinni saadud...
Mida küll tunneb noor naine, kes on õppinud näitlejaks, paar aastat teatrilavadel esinenud ja siis uue kutsumuse järel laia maailma läinud, kui talle teatatakse, et tal on vähk?
«Minu esimene tunne oli üllatus, et ma ei tundnud tugevaid emotsioone. See kõik on filmidest ja raamatutest saadud ettekujutus, et inimesed nutavad ja hüsteeritsevad. Vähemalt minul toimus see teistmoodi — intensiivselt, kuid siiski varjatumal kujul,» mõtiskleb Ingrit. Ta ei minestanud, ei karjunud ega nutnud. Pigem jooksis mõte väga argisel rajal — kuidas oma elu nüüd korraldada?
Soome arstid soovitasid Ingritil kohe ette võtta pooleaastane keemiaravi ja selle järel ka kiiritusravi. «Kuigi see annab tulemusi, loobusin. Pärast keemia- ja kiiritusravi oleks oht uuesti vähki haigestuda kümneid kordi suurem ja oleksin pidanud elama kogu edasise elu vähihirmus,» põhjendab Ingrit.
Naine palus arstidelt kuu aega järelemõtlemiseks ning alternatiivsete ravivõimaluste uurimiseks ja leidmiseks. Tohtrite skepsisest hoolimata otsustas Ingrit proovida loodusravi.
Juba kuu pärast eluviiside korrigeerimist tundis ta end tõesti hästi. «Kui ma alguses olin ainult lootnud, siis nüüdseks juba uskusin...»
Kõige tähtsam köögimasin – kannmikser
«Leidsin enda jaoks pH-puhastuskuuri, rännakumeetodi, alateadvust puhastavad meditatsioonid ja palju muud. Tegin igapäevast tööd oma meele ja tunnetega ning keha puhastamisega jääkainetest,» kirjeldab Ingrit.
PH-dieet ehk organismi happelisust-aluselisust tasakaalus hoidev toitumine tähendab loobumist kõigest happelisest, näiteks lihast, piimast, puuviljadest, kohvist, suhkrust, soolast ja alkoholist. Soositud on kõik aluseline, nagu köögiviljad, idud, kvaliteetsed õlid, seemned, pähklid ja teatud puuviljad. «Söön aluselisi toiduaineid toorelt, sest toitainete hulk väheneb kuumtöötlemise tagajärjel märkimisväärselt,» selgitab Ingrit. «Ja et organismi energiat seedimisele mitte raisata, purustan kõik juurikad ja pähklid blenderis vedelaks. Siis on kergem seedida ja keha saab energia suunata tervise parandamisele.»
Algus polnud siiski sugugi lihtne. «Organism hakkas end puhastama, süda oli paha, nõrkus,» kirjeldab Ingrit. Kui kolmandal päeval ootas söögiajal jälle seesama roheline kausitäis, hakkas toit talle lausa vastu. «Panin kõrvatropid ninna, et oleks kergem süüa — et maitset ei tunneks,» meenutab ta.
Uue eluviisiga harjununa näeb Ingrit selles palju olulisi plusse: «Mul on kerge olla. Pole enam kroonilist magusaisu ja ma ei ürita toidu abil kustutada emotsionaalset nälga. Vahel inimesed küsivad, et kuidas ma saan elada ilma saiakeste või šokolaadita. Nii võib küsida vaid inimene, kes on ise magusasõltuvuses ja ei taha kujutledagi, et peaks loobuma oma igapäevasest õnnelikust joobeseisundist.»
Ometi tunnistab Ingrit, et inimene sööb ka silmadega ning tema igapäevane roheline vedelik (just niisugune kannmiksris läbihekseldatud toortoit ju välja näeb) ei paita silma. «Värvide igatsus oli alguses ikka väga suur! Nüüd teen taldrikul rohelisele supile
värvilised kujundid peale. Naudin toidu kaunistamist väga. Paigutan paprikalõigud taldrikul alati värvilisteks kujunditeks, mitte ei lõika neid niisama taldrikuservale,» naerab ta.
Toiduga seotud emotsioonide vaegust saab veidi leevendada koos sõprade ja tuttavatega kokates — siis võib nuusutada, katsuda ja vaadata neid aineid, mida Ingriti enda koduses külmkapis iial pole. Kui sõbrad kiidavad toitu, palub Ingrit neil kirjeldada tundeid ja maitseid. «Aga see ei tähenda, et oleks raske. Mul pole kiusatusi, sest need tekivad ju siis, kui sul on valikuvariante. Minul neid pole,» tõdeb naine.
Uskumatu tervenemine
Kogenud, kuidas uutmoodi toitumine parandas enesetunnet mühinal, on Ingrit aluselisele toiduvalikule truuks jäänud. Tema taldrikul ei näe iial midagi loomset, ka veiniäädikas, päris alkoholist rääkimata, on tema püsimenüüst nähtavasti alatiseks kadunud. «Kui ütlen, et ma mitte kunagi enam neid asju ei söö, siis ma võib-olla valetan. Kes teab, äkki kahekümne aasta pärast maitsen midagi. Kuid kindlasti endale koju külmkapi ma neid ei osta,» usub Ingrit, kes leidis pH-põhise toitumise kaudu endale koguni uue ameti — temast sai toitumisspetsialist.
Lümfivähi diagnoosimisest Ingritil on möödas aasta. Viimati käis ta kontrollis kolm kuud tagasi ja testid näitasid tema rõõmuks ning arstide hämmelduseks, et vähirakkude hulk on oluliselt kahanenud ning keemia- ja kiiritusravi pole enam vajalik.
«Mul pole enam vähki!» hõiskab Ingrit. «Ma olen õnnelikum kui iial varem. Tunnen igast hetkest rõõmu,» kinnitab naine, kelle puhul võib liialdamata öelda, et ta sõi end vähist vabaks. Kaire-Külli Kuldbek
Ingriti lemmikretsept
Punase kapsa salat
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
