|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tunked ja kontsad: Imeilus Kristi on tööajal tunkedes, aga vabal ajal kannab meelsasti kõrge kontsaga kingi ja naiselikke rõivaid.: F: Aldo LuudNaised mootorite maailmas ei pane enam ammu kedagi imestama. Ent Eestis on vaid üks naine, kes õpetab liberajasõitu. Saage tuttavaks, Kristi Dubolazov!
Nii mõnigi, kes OÜ Autosõidu liberaja või ohutu sõidu koolitusele saabunud, on 24aastaselt Kristilt küsinud, et no kus siis õpetaja on, hakkaks pihta. «Kas mina ei sobigi?» pärib Kristi sel juhul vastu ja kuuleb siis hämmeldunud «oi-d». Jah, olgu meil pealegi 21. sajand ja võrdõiguslikkus, ikka käib mõnele mehepojale veidi ego pihta, kui üks noor «pihv» talle sõitu õpetama hakkab.
Aga tavaliselt jäävad noormeeste suud lukku, kui Kristi on harjutuse ette sõitnud. Või hiljemalt pärast seda, kui on ise püüdnud rada sama hästi läbida.
Tegelikult tuleb ütlemisi muidugi harva ette. Enamasti on inimesed ikka sõbralikud ja ehk vaid meeldivalt üllatunud, et jäärajal asjatab noor ja kena naine. «Kui kellelgi ongi algul eelarvamused, siis sama suhtumisega pole koolituselt ära läinud keegi,» nendib Kristi.
Aga milles õieti liberajasõiduinstruktori abi töö seisneb? «Sõidan harjutusi ette, juhendan inimesi, jooksen koonuste järel, koostan dokumente, korraldan osaliselt Tartu liberaja tööd, kui mõni auto läheb katki, korraldan selle remondi...» tutvustab Kristi.
Ehkki Kristi on pärit tehnikalembesest perest — tema isa töötas aastaid suurte masinate peal, kaks venda sõidavad krossi —, oli tema sattumine autode maailma omajagu juhus. Või saatus. Kuidas soovite.
Pärast gümnaasiumi läks Kristi õppima majandust, aga see ei sobinud talle mitte üks teps. Lihtsalt ei huvitanud ja kõik. Siis võttis neiu aja maha ning otsustas, et ei lähe enne edasi õppima, kuni on päris selge, mis on tema jaoks see õige ala.
Nii ta asuski ettekandjana tööle ühes ülikoolilinna populaarses kohvikus, tõustes seal hiljem baaridaamiks. Tüdruk oli nõnda tubli, et mõne aasta pärast pakuti talle koguni kohviku juhataja kohta.
See oli täitsa hea, parajalt väljakutseid võimaldav pakkumine, ent vastu võtmata see jäigi ... sest autod tulid vahele. Nimelt oli tüdruk mõni aeg varem läinud autokooli, kus, nagu ta ise ütleb, ei sõitnud üldse hästi.
Mingi säde pidi temas siiski olema, sest veel enne lubade kättesaamist küsis tema sõiduõpetaja, praegune otsene ülemus, ega Kristi tahaks liberajale tööle tulla.
Seelikust tunkedesse
Kristi läkski vaatama, mida see töö liberajal endast kujutab. Ja jäi. «Ega ma hästi ette ei kujutanud, mis mind ees ootab — et tulen seelikust ära ja panen tunkepüksid jalga!»
Kristi ütleb, et tema elus oli selle ajani olnud palju halli: miski polnud väga hea, aga ka mitte halb, kõik oli pooltoonides. Sõidukoolituse maailma sattudes tundis ta järsku, et see on see! See ongi just tema ala!
Ehkki autosõit tuleb Kristil välja igas olukorras, pole temas peidus adrenaliinijanulist ekstreemrallitajat. «Mulle ei meeldi suured kiirused ja ma vihkan igasuguseid võistlusi,» üllatab ta hoopis.
Temalt on palju küsitud, et m i k s ta õigupoolest sellist tööd teeb – no kui isegi kihutada ei armasta. «Saan inimestega suhelda ja ma näen kohe oma töö tulemusi,» vastab Kristi. «Saan väljas olla, see on mulle väga oluline!» Ehkki 20kraadises pakases ja lõõtsuva tuulega pole õues töötamine meeldiv, ei riku need paar pipratera suurt meepotti.
Ahistamist ei usu
Mida aga arvab Kristi sellest, et sõiduõpetajad ületavad uudiskünnise tavaliselt vaid siis, kui keegi neist on väidetavalt sõiduõpilasi ahistanud? «No minu jaoks on need jutud arusaamatud, sõiduõpetaja ei saa olla pervert!» ütleb Kristi. «Ehk inimesed paisutavad asju lihtsalt üle. Õppesõidul on kaks inimest päris pikka aega väikeses ruumis koos ja on loogiline, et siis tekivad ka muud teemad, ei räägita ainult liiklusest,» mõtiskleb ta.
Imekena ja laheda olekuga Kristit vaadates kipub vägisi pähe kiuslik oletus, et sellisel sõiduõpetajal laseksid mehed end ilmselt meelsasti ahistada... Kristi naerab, ent tunnistab, et kohvikusse kutsuvad koolitusele tulnud mehed teda küll. Tehtud on ka abieluettepanekuid. Kristi prints valgel hobusel — ptüi, ikka musta mersuga! — on aga tema poole alles teel, sest neiu on praegu vaba ja vallaline. Eve Jaakson
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
:) tore inimene. Asjalik.
:) tore inimene. Asjalik.