Blondina on elu lõbusam: Suvel värvis Jelena oma tumedad kiharad blondiks. «Ma olen märganud, et blondina saan rohkem meeste tähelepanu,» itsitab ta. Aga tema süda pole enam vaba.: F: Helin Loik«Ma ei söö ainult neid asju, mis mulle tõesti ei maitse,» muigab iluuisutaja Jelena Glebova, kes ei pea isegi praegu, iluuisutamise EMi eel, mingit dieeti. Esimest korda ootab Jelena oma Euroopa konkurente enda kodulinna Tallinna, mida ta kavatseb neile kindlasti näidata ja nad ka ööklubisse tantsima viia.
Seda, kui palju Eesti parim iluuisutaja Jelena Glebova (20) ühes päevas kaloreid põletab, teab ilmselt vaid ta ise. Tõenäoliselt on see arv nii suur, et võtab kõik end piitspeenikeseks unistavad neiud kadedusest õhkama. Jelena päev nimelt algab ja lõpeb uisutrenniga ning nende vahele mahuvad tantsutrennid Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas. Ja tuleb veel lisa! Nimelt hakkab viisteist aastat jääl liuelnud iluuisutipp tänavu õpetama ka pisikesi tüdrukuid ja poisse ning ega sedagi saa ju teha tugitoolist. Oh, kuidas ta ometi jaksab?
Vihane konkurents on vaid müüt
Jelenal, keda hellitavalt Leenaks kutsutakse, on uisud alati kaenlas. «Jah, praegugi on seljakotiga kaasas,» muigab ta intervjuule saabudes. Pole ka ime, sest uisuhooaeg on alanud ja Leenal ees kolm tähtsat võistlust: Euroopa meistrivõistlused, olümpiamängud ja maailmameistrivõistlused. «Praegu käibki tugev ettevalmistamine, aega polnud puhata isegi pühade ajal. Kuid küll ma suvel puhkan,» ütleb uisutipp särtsakalt.
Just Leena on tõstnud Eesti ligi kümme aastat kestnud iluuisu-ikaldusest taas maailmakaardile.
Leena mõtleb hetke ja tunnistab siis, et tegelikult ei suuda ta suvelgi jäält eemal püsida. «Tavaliselt lähen siis Euroopa-tuurile ja esinen koos teiste iluuisutajatega eri linnades.» Sel show-tuuril puudub vähimgi võistlusmoment, iluuisutajad käivad seal end lihtsalt näitamas ja lõõgastumas. «No tegelikult minnakse sinna ka seepärast, et iluuisutajad tahavad teineteist väga näha — me kõik oleme ju parimad sõbrad,» avaldab Leena. Uskumatu, kas pole? Neile, kes iluuisutamisega kursis, meenub kindlasti 90ndate algusest võigas intsident, kuidas tippuisutaja Tonya Harding lasi oma konkurendil Nancy Kerriganil põlve katki lüüa. Ja üldse kõlab see «oleme parimad sõbrad»-jutt kuidagi ebaharilik.Kuid Leena jääb enda juurde: «Jääl oleme muidugi konkurendid, aga päriselus on teisiti. Konkurents valitseb pigem oma kodumaal, sest kui sa pole riigi parim, siis ei saa ka välja võistlustele,» seletab ta kannatlikult.
Uskuge või mitte, aga tippiluuisutajad on koguni sedavõrd lähedased, et pärast rahvusvahelisi võistlusi minnakse lahku rohkelt pisaraid valades. «Ma peaaegu alati nutan,» ütleb Leena. Tema parim sõbranna on Gruusia iluuisutaja Elene Gedevanišvili, kellega ta tutvus juba juunioride võistlustel mitu aastat tagasi. «Üldse on tore, kui sul on sõpru üle maailma. Näiteks kui tahad reisida, siis on alati hea kellegi juurde minna. Kord peatusingi Elene juures New Yorgis ja meil oli väga lahe!»
Lojaalne fänn alati kaasas
Eestlased pole veel harjunud oma iluuisutajatelt palju ootama ning nende saavutustest lugu pidama, kuid välismaal on kõik selle kauni spordiala esindajad staarid. «Mind teatakse mujal rohkem küll kui kodumaal,» tunnistab Leenagi.
Tal on palju fänne Euroopas, kuid kõige tulihingelisemad austajad elavad hoopis Jaapanis. «Jaapani fännid on päris kreisid ja teevad üsna kalleid kingitusi. Mu sõbranna Elene sai ühelt oma fännilt kingituseks iPodi, kuid saadud on ka iPhone’e ja muud taolist kraami,» jutustab Leena. Tema tuba vanematekodus on täis fännide kingitud kaisuloomi. Ühel päeval annetab ta need mõnele lastekodule.
Leena kõige erilisem fänn elab Šveitsis. See noormees on juba mitu aastat käinud Jelenale igal võistlusel kaasa elamas. Ja lehvitab alati suurt Eesti lippu. «Ta on vist üldse tuline iluuisutamise fänn, kuid mina olen üks ta lemmik,» teab Leena ja teeb kohe selgeks, et tegemist pole mingi maniakiga. «Olen temaga isegi paar korda juttu ajanud. Alati küsib ta uue autogrammi ja kingib Šveitsi šokolaadi.»
Jääl lendlevad õblukesed kaunitarid satuvad siiski ka haiglaste fantaasiate ihaldusobjektideks. Seetõttu neid kogu maailmas erilise hoolega turvataksegi. Kõik maailma iluuisutipud, kohtunikud ja treenerid ööbivad samas ühes hotellis (ikka kõige luksuslikumas!) ning erinevatesse sihtpunktidesse ja võistluskohtadesse viiakse neid alati ühe bussiga ning range kontrolli all. «Pärast võistlusi on hotelliesised fännidest tulvil ja vaat siis on professionaalne turvamine tõesti vajalik,» ei pea Leena seda kõike sugugi ülepingutamiseks.
Ideaalkaalus ilma dieedita
Aga mida teevad iluuisutajad siis, kui võistlus läbi? Ega ometi kohe magama lähe? «No nii korralikud me pole,» naerab Leena kavalalt. «Meil on välja kujunenud traditsioon, et alati pärast võistlust läheme tantsima. Kui diskot pole organiseeritud, lähme mõnda lahedasse ööklubisse. Tants on uisutajatel ju veres ja seepärast ongi nendega kõige vingem jalga keerutada,» kinnitab ta. Leenale ei meenu ühtegi juhtumit, kus pidutsemisega oleks liiale mindud. Teavad ju kõik sportlased, et tervisele ei tohi liiga teha.
Ranged nõuded on iluuisutajatele kehtestatud ka kaalurindel: ei tohi liialt kaalus alla ega juurde võtta. «Minul probleemi pole. Kõik, mis söön, põletan ära. Ühe trenniga, mis kestab poolteist tundi, kaotan kaalus keskmiselt
400—500 grammi,» jutustab Leena, kes sööb tavaliselt neli korda päevas ja väikestes kogustes. Kindlat menüüd tal pole. «Ma ei söö ainult neid asju, mis mulle tõesti ei maitse,» muigab ta.
Leena lemmiktoidud on pannkoogid, šokolaad, kohukesed, supid ja ema tehtud road. «Ise ma suurem asi kokk pole. Lahkun ju kodust juba kell kaheksa hommikul ja maabun kell üheksa õhtul — pole kuidagi aega! Kuid ema ikka püüab mind vahel köögis kaasata ja õpetada.»
Leena kaalub oma 164sentimeetrise pikkuse juures kõigest 51 kilogrammi (ja ärge unustage, et kogu see kaal on ju lihased!). «Iluuisutaja ideaalkaalu arvutamiseks lahutatakse pikkusest kaal ja kui tulemuseks on 113, ongi kõik normis,» õpetab Leena.
Teda pole veel kordagi kaalule aetud, kuigi treeneritele meeldib ikka aeg-ajalt rõhutada, et mida kergem oled, seda lihtsam on hüpata. «Ise pole omal nahal veel mingit vahet tundnud. Aga punni söödud kõhuga ma ka trenni ei läheks,» naerab neiu, kelle lennukaid hüppeid näeme juba peagi toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel.
Üsna pea pärast Tallinna-võistlust tuleb asuda Leenale pöialt hoidma Vancouveri olümpiamängudel. Sest mõelge, kui hästi meie ilusa Leena kaela üks sillerdav medal sobiks! Ilona Talumets
![]()
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
![]()
![]()