Üksindus teebki haigeks: Aivar ütleb, et üksindus on kõige suurem patt, sest just üksindusest jäävadki inimesed haigeks. Kuigi tal endal pole praegu naist, loodab ta siiski, et leiab enda kõrvale hea naise.: F: Aldo LuudRavitseja Aivar Pai on oma eriliste punaste kätega terveks ravinud viimases
staadiumis vähihaigeid ja pannud kõndima ratastoolis istujaid. «Ravimine
toimub ikka koostöös kõrgemate võimudega,» ütleb tervendaja, kes peab
üheks oluliseks haigusetekitajaks üksindust.
«Ma ei saa inimesele kätt või jalga tagasi panna ega elundit siirata, aga võin tolle elundi korrapäraselt töökorda seada,» kirjeldab Võru mees Aivar (46) enesekindlalt oma võimeid. Enda sõnul on ta ravinud koguni kõige raskemaid vähivorme. «Suudan vähktõve seisma panna, nii et see enam edasi ei levi.»
Aivar pole meditsiini ega tervislikke eluviise kusagil ametlikult tudeerinud. «Need asjad käivad ainult läbi inimeste ja kogemuste, seda õppida polegi võimalik,» väidab ta koguni. Küll aga on mees lugenud hunnikute viisi raamatuid, et oma võimeid arendada, ning ta usub, et on Jumala käsi, kes suudab inimesi aidata vaid tänu kõigevägevamale.
Aivar on tegelenud tai chi’ga ja tal on karates must vöö. Ehkki nüüd on Aivar silmanähtavalt ülekaaluline, on tema jalad väga tugevad — mehe sõnul on see nii just tänu kunagisele võitluskunstide harrastamisele.
Kogemus «teiselt poolt»
Ravijavõimed ilmnesid Aivaril alles meheeas, pärast hulka kummalisi läbielamisi, millest olulisim oli elu ja surma piiril ärakäimine. See juhtus, kui tal 33aastasena süda üles ütles. «Sellest hetkest ei mäleta ma midagi. Alles kolmandal päeval tuli elu sisse tagasi,» nendib Aivar. Pärast seda värvusid mehe käed seletamatul põhjusel punaseks ja sellest ajast peale suudabki ta tohterdada inimesi, keda tavameditsiin enam ei aita.
Seda, et tal on erilised võimed, teadis Aivar siiski juba 9. klassis. Siis avastas ta endas selgeltnägemise võime. «Aga see ilmneb vaid siis, kui teispoolsus seda soovib,» selgitab mees. «Võin inimest aidata või hoiatada, kui tulevikus temaga midagi halba juhtumas on, ja pahatahtliku inimese näen kohe läbi.»
Aivari raviseanss algab nii, et ta paneb haige diivanile pikali ja asetab käe ta otsmikule. Tekib vibratsioon, misläbi Aivar saab teada, kas inimesel on haigusi. Tavaliselt kestab üks seanss poolteist kuni kaks tundi.
Aivar jutustab, et ta ravib abivajajaid läbi aju eessagarate. Selle tulemusena kaovad inimesel pinged valesti elatud elust ja ka valesti neelatud ravimitest. «Paranemisprotsess algab sellest, et unefaktor läheb normi,» jätkab Aivar, kelle sõnul kaasnevad hulga tervisehädadega ka unehäired.
Terveks saamine on vaba valik
Aivar toonitab, et tervendamine käib igaühe vaba valiku, soovi ja tahte järgi. Tema juurde tullaksegi ikka siis, kui enda sees on abiotsimise otsus sündinud.
Imeravitsejal on oma meetodi edust pajatada hulga lugusid. «Ravisin üht ajukasvajaga meest, kel oli pool pead ära lõigatud, topeltnägemine ja silma juures suur muna. Nüüdseks, seitsme seansi järel, on mehel vähk peatunud ja edasi ei levi,» toob ta esimese näite. Siis meenub talle patsient, kellele arstiteadus juba peatset minekut ennustas. «Ta oli surija vähihaige, kel olid veresooned peas lõhkenud. Viis korda käisin tema juures, viisteist minutit korraga, ning juba hakkaski tervis paranemismärke näitama...»
Aivar usub, et ta on ühe inimese lausa surmast tagasi ellu toonud. Koos temaga kaubanduskeskuses viibinud naist tabas äkksurm, kuid ta ärkas võluväel pärast seda, kui Aivar mõne minuti oma kätt naise otsmikul oli hoidnud.
Siinkohal toonitab ravija, et enamasti siiski ainult tema kätest terveks saamiseks ei piisa. Tuleb neelata ka vitamiine ning toituda õigesti. Need nõuanded annab Aivar igale haigele alati kaasa.
Üksindus tekitab haigusi
Aivaril on küll laps, kuid praegu elab ta üksi, perest lahus. Ta ei salga sugugi, et tunneb perekonnast suurt puudust. «Aga iga naine ei sobi ju, ikka tuleb kõvasti otsida, enne kui leiad selle õige,» arutleb mees, kelle põhimõtete järgi ei saa üksik inimene õnnelik olla.
Üksindust peab imeravitseja ka üheks ohtlikemaks haigusetekitajaks. Kõige raskemastki hädast saavad kergemini terveks ikka need, kellel on pere ja lähedaste toetus, teab Aivar. «Mina saan õnneks oma positiivse laengu inimeste tervendamisest. Sest vaid nii saan inimestele head teha ja sellest mulle piisabki, et õnnelik olla,» ütleb ta lihtsalt. Hille Kõrgesaar
Imeravitseja Aivar väidab:
Triin (27), Aivari patsient:
«Põen raskekujulist lihasnõrkust, mis oli nii kätes kui jalgades. Sellele haigusele pole tavameditsiin veel ravi leidnud. Liikumisel pean kasutama käimiskeppi, väsin õige kiiresti. Veel hiljuti ei saanud ma ilma toeta seistagi – tasakaal kadus kohe. Mu vasak käsi oli vahel nii tuim, et ei suutnud sõrmigi sirgeks saada, sest jõud oli lihtsalt kadunud.
Pärast seitsmendat ravilkäiku Aivari juurde avastasin, et käimine on muutunud kindlamaks, tasakaal ei kao nii lihtsalt ära, jalgadest on tuimus kadunud ja vasak käsi ei sure enam. Jõudu tuleb pidevalt juurde ja nüüd suudan toas paar meetrit ka ilma toeta liikuda. Varem vaevasid mind pidevad alaseljavalud, aga nüüdseks on need kadunud.
Aivari juures olen pikali, silmad kinni, ja Aivar räägib minuga. Tunnen kogu kehas soojust, jalad ja käed hakkavad surisema, vahel tunnen lausa tugevaid torkeid. Ta koostas mulle range menüü. Lisaks võtan magneesiumi- ja kaltsiumitablette ning kalaõli. Teravad ja rasvased toidud on keelatud.
Tean väga hästi seda lootusetuse tunnet, kui arstid kehitavad õlgu ja ainukeseks lohutuseks pakutakse, et võib-olla kunagi leitakse mingi ravi. Aga haige tahab ju, et kohe läheks paremaks! Et kohe kaoks valu! Just sellised tunded mind Aivari juurde viisidki.»
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
