Emme poeg ja issi poeg: «Meil on nii, et Eduard (vasakul) on issi poja ja Raimond on memmekas,» iseloomustab Kaie ja jutustab, et nn tema jagu on väga õrna hingega ja tohutult emotsionaalne, samas «issi poja» näitab oma rahulolematust välja pigem jonniga.: F: Kalev LilleorgKaks aastat tagasi täitus Kaie ammune unistus – ta sai emaks. «Ei usu, et enam lavale naasen,» arvas esibaleriin toona. Aga läks teisiti ja juba tervelt aasta jagu on Kaie pöörelnud nagu karussellil: kaheaastaste kaksikute kõrvalt jõuab ta õpetada tantsimist, teha ise trenni ja esineda laval. «Nüüd tahaks ikka juubelini välja tantsida,» tunnistab pooleteise aasta pärast 50 saav baleriin.

Kui me õhtuhämaruses koos Kaiega (48), kes tulnud just tantsuproovist Estonia teatri balletisaalis, tema Tammneemes asuva kodu uksest sisse astume, on meile ütlematagi selge, et terve päeva linnas toimetanud naise jaoks tõeline tramburai nüüd alles algab. «Emme, emme!» kostab rõõmus kahehäälne siutsumine juba koridori ning Kaie nägu läheb naerule.
Kaie ema Salme (78), kes päevaajal kodus lapsi hoiab, juhatab tulijad tuppa, kus avaneb väga liikuv vaatepilt. Kaheaastased kaksikud Eduard ja Raimond ei paista hetkegi paigal püsivat, vaid tormavad vaimustunult ringi, paisates oma teel kahte lehte mänguasju (mida on samuti topelt, nagu poisse ennastki!). Vahepeal kostab mõni üsna hirmutav pauk, kui emb-kumb neist vastu seina põrkab või diivanile hüppab. Seepeale puhkevad nad vahelduva eduga kord nutma, kord kõva häälega naerma. Melu kui palju!

Kaie karussellil
«Poisid, kas te emale kalli-musi ei teegi?» hüüab Kaie ja vabandab, et tavaliselt poisid nii hullud ikka ei ole. Rõõmsalt ja iseenesestmõistetavalt laseb õbluke naine kaksikutel enda küljes rippuda ja end sikutada, püüdes samaaegselt välja selgitada, kuidas poistel on läinud, kas kõhud täis ja miks ühel lastest põsk kriimus. «Õhtune mänguaeg peab olema täielikult nende päralt, sest siis nad tahavad väga tähelepanu saada,» märgib Kaie ja lisab, et pärast pikka tööpäeva ei jäägi tal energiast puudu, vaid pigem reaalselt ajast.
«Päev algab meil üsna varakult, lapsed ajavad juba enne kaheksat üles,» jutustab Kaie. Pärast hommikusööki viiakse poisid õue mürama ja kuhugi sinna ennelõunasesse aega püüab Kaie sobitada oma stangetrenni koduse koridoripeegli ees. Selle tõestuseks ripuvad puidust stangel valge balletiseelik ja varvassussid, mis on selles kodus tavapärased «kujunduselemendid».
Pärast lõunasööki teevad kaksikud päevauinaku. Kaie annab sel ajal koduse teatepulga üle oma emale ja suundub ise linna. «Ma pole siiani autojuhilube teinud (varem polnud vaja, nüüd napib aega) ja kui Viestursit kodus pole, tuleb bussiga minna,» jutustab Kaie õlgu kehitades. Kui stuudiotunnid omanimelises balletikoolis antud, ootab teda ees peagi Kumus esietenduva lavastuse «Phaedra» proov.
«See pole veel midagi — äsja lõpetasime terve aasta väldanud «Surmatantsu» etendused, nii et aastalõpp oli parajalt hull,» muheleb Kaie.  

Miks küll?
Ta tunnistab, et paljud on küsinud, miks ta seda kõike teeb, milleks tal seda vaja on? Õnneks kodused mõistavad. «Alati võib öelda, et ei, ma ei tee. Ja loomulikult oleks kergem ennast ainult lastele pühendada ja kodus istuda. Minu töö annab aga supervõimaluse ennast säilitada ja ma arvan, et kui olen suuteline tegema ja mulle on võimalus antud, siis — miks ka mitte?» arutleb Kaie.
Aasta tagasi tantsu juurde naastes ta nii optimistlik polnud, nüüd aga tahaks juubelini kindlasti vastu pidada.  
«Nii uskumatult palju on minuga viimastel aastatel juhtunud, kuid eriti vahva on jälgida, kuidas poisid iga päevaga silmanähtavalt arenevad,» jätkab Kaie ja kirjeldab silmade särades, kui erinevad poisid iseloomult teineteisest ikkagi on. «Eduard, see pisem, oli varem tagasihoidlikum. Nüüd aga on just tema see kaval vend, kes mõtleb välja pättusi, mida teine kohe järele teeb,» pajatab kaksikute emme.
Kui pahandust on vaja teha, näiteks morssi diivani sisse kallata või seina peale joonistada, siis toimetavad poisid vaikselt ja üksmeeles. Kui aga üks soovib omaette mängida ja teine mürada, siis juhtub ka seda, et üks saab klotsiga vastu pead või kriibitakse teisel põski katki ning suur riid on majas.
«Ma olen vahel mõelnud, et kas ainult minu lapsed jonnivad? Teised lapsed tunduvad kõrvalt jälgides kuku­paid,» naerab Kaie. Selles, et juba
praegu pöörased marakratid alles võtavad tuure üles ja igapäevane trall ei lõpe niipea, hoiatas Kaiet üks tuttav kaksikute ema.

«Eks nad oleksid rahulikumad, kui saaksime nad sõime või lasteaeda viia, kuid kahjuks on meie sõimekoht kaugel Mustamäel ja logistiliselt ei vea praegu välja,» on Kaie veidi nõutu ja loodab, et ehk kevadel õnnestub paremini.
Senikaua kuni lasteaiakoht lähemale, Viimsi või Pirita kanti leitakse, tuleb kahe väikese energiapommiga koduseinte vahel hakkama saada. «Mu ema on meile ikka supersuureks abiks, eriti nüüd, kui Viesturs on lisaks tööle Tallinnas ka palju Riias — ta lõpetab sealses muusikaakadeemias oma koreograafiõpinguid,» kiidab Kaie.
Peres on arutatud sedagi, et kevade poole otsitakse kaksikutele mõni sobiv huviring. «Raimond tahab kangesti maadelda. Mehega naerame, et temast tuleb järgmine Lurich. Aga eks seda kõike peab katsetama, mitte sundima. Hetkel on nad küll väga püsimatud,» jutustab Kaie.
Balletikooli seega esialgu tulevikuplaanides pole. «Pigem võiks ühest saada dirigent ja teisest laulja,» naerab Kaie.
Nii kaugele tulevikku vaatab Kaie aga väga harva, pigem püüab päev korraga hakkama saada. «On küll väga raske, aga siis meenutan jälle, kui tühi tunne oli, kui elus oli ainult töö. Lapsed on andnud mu elule tõelise mõtte ja nagu näha, ei jää nende kõrvalt ka töö tegemata,» rõõmustab Kaie. Epp Reinmets