Emme poeg ja issi poeg: «Meil on nii, et Eduard (vasakul) on issi poja ja Raimond on memmekas,» iseloomustab Kaie ja jutustab, et nn tema jagu on väga õrna hingega ja tohutult emotsionaalne, samas «issi poja» näitab oma rahulolematust välja pigem jonniga.: F: Kalev LilleorgKaks aastat tagasi täitus Kaie ammune unistus – ta sai emaks. «Ei usu, et enam lavale naasen,» arvas esibaleriin toona. Aga läks teisiti ja juba tervelt aasta jagu on Kaie pöörelnud nagu karussellil: kaheaastaste kaksikute kõrvalt jõuab ta õpetada tantsimist, teha ise trenni ja esineda laval. «Nüüd tahaks ikka juubelini välja tantsida,» tunnistab pooleteise aasta pärast 50 saav baleriin.
Kui me õhtuhämaruses koos Kaiega (48), kes tulnud just tantsuproovist Estonia teatri balletisaalis, tema Tammneemes asuva kodu uksest sisse astume, on meile ütlematagi selge, et terve päeva linnas toimetanud naise jaoks tõeline tramburai nüüd alles algab. «Emme, emme!» kostab rõõmus kahehäälne siutsumine juba koridori ning Kaie nägu läheb naerule.
Kaie ema Salme (78), kes päevaajal kodus lapsi hoiab, juhatab tulijad tuppa, kus avaneb väga liikuv vaatepilt. Kaheaastased kaksikud Eduard ja Raimond ei paista hetkegi paigal püsivat, vaid tormavad vaimustunult ringi, paisates oma teel kahte lehte mänguasju (mida on samuti topelt, nagu poisse ennastki!). Vahepeal kostab mõni üsna hirmutav pauk, kui emb-kumb neist vastu seina põrkab või diivanile hüppab. Seepeale puhkevad nad vahelduva eduga kord nutma, kord kõva häälega naerma. Melu kui palju!
Kaie karussellil
«Poisid, kas te emale kalli-musi ei teegi?» hüüab Kaie ja vabandab, et tavaliselt poisid nii hullud ikka ei ole. Rõõmsalt ja iseenesestmõistetavalt laseb õbluke naine kaksikutel enda küljes rippuda ja end sikutada, püüdes samaaegselt välja selgitada, kuidas poistel on läinud, kas kõhud täis ja miks ühel lastest põsk kriimus. «Õhtune mänguaeg peab olema täielikult nende päralt, sest siis nad tahavad väga tähelepanu saada,» märgib Kaie ja lisab, et pärast pikka tööpäeva ei jäägi tal energiast puudu, vaid pigem reaalselt ajast.
«Päev algab meil üsna varakult, lapsed ajavad juba enne kaheksat üles,» jutustab Kaie. Pärast hommikusööki viiakse poisid õue mürama ja kuhugi sinna ennelõunasesse aega püüab Kaie sobitada oma stangetrenni koduse koridoripeegli ees. Selle tõestuseks ripuvad puidust stangel valge balletiseelik ja varvassussid, mis on selles kodus tavapärased «kujunduselemendid».
Pärast lõunasööki teevad kaksikud päevauinaku. Kaie annab sel ajal koduse teatepulga üle oma emale ja suundub ise linna. «Ma pole siiani autojuhilube teinud (varem polnud vaja, nüüd napib aega) ja kui Viestursit kodus pole, tuleb bussiga minna,» jutustab Kaie õlgu kehitades. Kui stuudiotunnid omanimelises balletikoolis antud, ootab teda ees peagi Kumus esietenduva lavastuse «Phaedra» proov.
«See pole veel midagi — äsja lõpetasime terve aasta väldanud «Surmatantsu» etendused, nii et aastalõpp oli parajalt hull,» muheleb Kaie.
Miks küll?
Ta tunnistab, et paljud on küsinud, miks ta seda kõike teeb, milleks tal seda vaja on? Õnneks kodused mõistavad. «Alati võib öelda, et ei, ma ei tee. Ja loomulikult oleks kergem ennast ainult lastele pühendada ja kodus istuda. Minu töö annab aga supervõimaluse ennast säilitada ja ma arvan, et kui olen suuteline tegema ja mulle on võimalus antud, siis — miks ka mitte?» arutleb Kaie.
Aasta tagasi tantsu juurde naastes ta nii optimistlik polnud, nüüd aga tahaks juubelini kindlasti vastu pidada.
«Nii uskumatult palju on minuga viimastel aastatel juhtunud, kuid eriti vahva on jälgida, kuidas poisid iga päevaga silmanähtavalt arenevad,» jätkab Kaie ja kirjeldab silmade särades, kui erinevad poisid iseloomult teineteisest ikkagi on. «Eduard, see pisem, oli varem tagasihoidlikum. Nüüd aga on just tema see kaval vend, kes mõtleb välja pättusi, mida teine kohe järele teeb,» pajatab kaksikute emme.
Kui pahandust on vaja teha, näiteks morssi diivani sisse kallata või seina peale joonistada, siis toimetavad poisid vaikselt ja üksmeeles. Kui aga üks soovib omaette mängida ja teine mürada, siis juhtub ka seda, et üks saab klotsiga vastu pead või kriibitakse teisel põski katki ning suur riid on majas.
«Ma olen vahel mõelnud, et kas ainult minu lapsed jonnivad? Teised lapsed tunduvad kõrvalt jälgides kukupaid,» naerab Kaie. Selles, et juba
praegu pöörased marakratid alles võtavad tuure üles ja igapäevane trall ei lõpe niipea, hoiatas Kaiet üks tuttav kaksikute ema.
«Eks nad oleksid rahulikumad, kui saaksime nad sõime või lasteaeda viia, kuid kahjuks on meie sõimekoht kaugel Mustamäel ja logistiliselt ei vea praegu välja,» on Kaie veidi nõutu ja loodab, et ehk kevadel õnnestub paremini.
Senikaua kuni lasteaiakoht lähemale, Viimsi või Pirita kanti leitakse, tuleb kahe väikese energiapommiga koduseinte vahel hakkama saada. «Mu ema on meile ikka supersuureks abiks, eriti nüüd, kui Viesturs on lisaks tööle Tallinnas ka palju Riias — ta lõpetab sealses muusikaakadeemias oma koreograafiõpinguid,» kiidab Kaie.
Peres on arutatud sedagi, et kevade poole otsitakse kaksikutele mõni sobiv huviring. «Raimond tahab kangesti maadelda. Mehega naerame, et temast tuleb järgmine Lurich. Aga eks seda kõike peab katsetama, mitte sundima. Hetkel on nad küll väga püsimatud,» jutustab Kaie.
Balletikooli seega esialgu tulevikuplaanides pole. «Pigem võiks ühest saada dirigent ja teisest laulja,» naerab Kaie.
Nii kaugele tulevikku vaatab Kaie aga väga harva, pigem püüab päev korraga hakkama saada. «On küll väga raske, aga siis meenutan jälle, kui tühi tunne oli, kui elus oli ainult töö. Lapsed on andnud mu elule tõelise mõtte ja nagu näha, ei jää nende kõrvalt ka töö tegemata,» rõõmustab Kaie. Epp Reinmets
![]()
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
![]()
![]()