Ema ja tütar nõustuvad, et moodustavad tervikliku tiimi.: Foto: Helin Loik.Kahekordne olümpiavõitja ja Tallinna linnavolikogu liige Erika Salumäe tunnistab, et vaatamata teda maikuus tabanud infarktile, pole ta suutnud elutempot aeglustada. Küll aga on ta muutnud üht: «Mingisugune aeg peab olema ka enda ja pere jaoks!»

Kui vanasti kippusid töised toimetused üle võtma ka nädalavahetusi, siis nüüd püüab Erika selle aja pühendada türele. Sel sügisel alustab seitsmene Sirli kooliteed Tallinna Prantsuse Lütseumis.

Ühiselt poetuurilt hangiti lapsele koolist antud nimekirja alusel kaks suurt kilekotitäit kraami. Sirli lemmikvärv on roosa ning suure naeratuse saatel demonstreeribki ta just seda värvi pinalit ja vihikukuhja. «Tahan juba väga kooli minna!» teatab ta.

Armus oma kooli esmapilgust

Koolivalik toimus Salumäede peres üksmeelselt. Sirli nimi oli kirja pandud ka Inglise kolledžisse ja reaalkooli, ent pärast lütseumi sisseastumiseksameid, kui Erika tütrelt küsis, kas vaatame nüüd teistesse koolidesse ka, teatas Sirli, et pole vaja, talle meeldib just see kool. «Oligi otsus tehtud,» naerab Erika. «Kui lapsel on esimene lause, et mulle siin meeldib, siis seda enam muuta ei tohi!»

Sisseastumiseksamid on kõigis Tallinna kesklinna koolides rasked. Erika sõnul olid katsed lütseumis samuti väga tõsised ja et ta ise närvitses rohkemgi kui Sirli.

Esimene ülesanne oli etteütlus. Selle pärast Erika ei muretsenud: Sirli loeb ja kirjutab palju. «Siis tuldi klassist välja ja hakati edasipääsenute nimesid ette lugema. S-tähe all meie nime ei öeldud ja ma hakkasin juba mõtlema, et tohoh!, oleme vist täna vasaku jalaga voodist välja astunud. Aga meie nimi tuli – kõige viimasena!» muheleb Erika.

Etteütlusele järgnes arvutamine ja teadmiste kontroll. «Kui sissesaanute nimesid ette loeti, seisime trepil. Sirli vaatas mulle otsa ja ütles, et emme, ma tahan ka sisse saada. Siis ma mõtlesin, et no näed, jagab küll asja juba!» kiidab Erika tütart.

Näpistab aega hommikutest

Tavakooli kõrvalt hakkab Sirli käima ka muusikakoolis viiulit õppimas. Suure päevakoormuse pärast ema ei karda. «Eelkooli ajal käis ta täpselt samamoodi koolis, pärast muusikatunnid ja siis käisime veel võimlemas. Ta on saanud seda koormust tunda, nii ei ole talle kool nüüd kohe väga kurnav,» räägib Erika.

Vaatamata ema eeskujule, Sirli sporditrenni eriti ei kipu. Ta on teisest puust laps. «Olen teda hoopis teistmoodi kasvatanud. Ta on tasakaalukam ja iseseisvam,» tunnustab Erika.

Oma ainsat tütart Erika ära hellitada ei karda, sest tema elutempo on olnud alati nii kiire, et lihtsalt pole aega last pidevalt poputada. Küll aga tekib aeg-ajalt probleeme, kui ema on liiga pikalt kodust ära. «Sirli ikka küsib, et kuhu sa lähed, millal tuled, ja kas sa pead ikka minema... On olnud aegu, mil lähen enne Sirli ärkamist, ja tulen, kui ta juba magab,» ohkab Erika.

Vahel tõuseb Erika voodist juba kell kuus, et enne tütre ärkamist mõned tööasjad ära teha – siis saavad nad Sirliga natuke aega koos veeta. Mõnikord töötab ta samal põhjusel ka öösel.

Rutiini ei tunne

Erika ja Sirliga kohtudes võib kohe märgata, et nad saavad suurepäraselt läbi. Lausa nii hästi, et lõpetavad teineteise lauseid.

Ema ja tütart ühendavad peretraditsioonid, näiteks pühapäevased pannkoogihommikud. «Ja veel õhtused lugemised. Vahel käime koos Tallinna peal, jalutame ja teeme ekskursioone. Sõidame välja kodurutiinist, et lapse silmaringi laiendada.»

Sirlil on kodus ka kolm koera ja merisiga, kes tema hoolt ja tähelepanu vajavad.