Lõuna-Tansaania: F: Laura LaanemetsEnamasti külastavad turistid Tansaania põhjapiirkonda – Kilimanjaro ümbrust ja Zanzibari saart, kuid Lõuna-Tansaaniast leiad tõelise eheda Aafrika.
Hirmujutud valgete inimeste tapmisest ja söömisest on selgelt liialdatud, kuid ülemäära sõbralikku suhtumist väljaspool turismipiirkondi ka oodata ei tasu. Kolonisatsioon on jätnud oma jälje. Näiteks pildistamisse suhtuvad täiskasvanud äärmiselt halvasti — uskumuse järgi toovat see halba õnne. Siiski, kui pildistamise eest maksta, tundub nende õnn pisut paremasse suunda pöörduvat ... Tänuväärne fotomaterjal on lapsed, kes lausa vägisi kipuvad kaamera ette. Lastele midagi anda pole aga soovitatav, et neil ei tekiks paljudes maades levinud lunimise kultuuri.
Tansaania lõunaosas, üsna Mosambiigi piiri lähedal asub paik nimega Mikindani. See külake on kuulus selle poolest, et seal elas ja tegutses David Livingstone. Mõistagi saab seal vaadata maadeavastaja toonast maja — üht väheseid kivist ehitisi savionnide vahel.
Elekter on selles külakeses olemas vaid kahes majutuskohas. Õhtul nende ukselävel istudes kostavad pimedusest külaliste kõrvu igasugused eksootilised hääled: trummipõrin, laul ja väikese pasuna moodi tuututavate nahkhiirte huiked. Viimased ajavad alguses hulluks, sest nad häälitsevad valjuhäälselt kogu öö. Õnneks harjub nendega üsna kiiresti.
Valgetes külalistes tekitas kohalike perenaiste puhtusearmastus alguses väga suurt hämmastust. Nad pühkisid pidevalt oma mullast õue onnikeste ümber. Peagi saime selle põhjusele jälile — nii hoitakse eemal madusid, keda Mikindanis on väga palju.
Mikindani külastamise ajal võiks teha väikese haagi India ookeani äärde, et peesitada lumivalgel paradiisirannal, kus kilomeetrite viisi pole kedagi peale sinu. Veel tasub minna Mosambiigi ja Tansaania piirile ehk Rovuma jõele ning lasta kohalikel end väikese kalapaadiga võimsaid jõehobusid vaatama viia.
Laura Laanemets
Toit: Kole-kole
Kohalikud söövad palju juurvilja ja maisi, ka mereande. Inimesed on vaesed ning toiduga ei priiska. Aga kindlasti tasub külastada Mtwara suurt kalaturgu ja proovida eksootilist kala nimega kole-kole. Ehkki nimi on, noh, kole, maitseb too tegelane väga hästi.
Jook: Mälestus kolonistidest
Kuna Tansaania oli pikalt Inglise koloonia, on teekultuur seal tugevasti kanda kinnitanud. Kilimanjaro või Safari nimelised õlled maitsevad ka päris head.
Elamus: Ootamatu tantsu- ja lauluetendus
On väga eriline tunne, kui sõidad džiibiga aeglaselt läbi külakese (kiiresti ei saa, sest teed on pehmelt öeldes kohutavad) ja äkki jalutab vastu hulk laulvaid ning tantsivaid inimesi. Ning kui sa auto peatad, moodustavad nad ringi ja annavad sulle võimsa etenduse.
Kuidas kohale saab?
Võib lennata üle Frankfurdi, Londoni või Dubai. Lõuna-Tansaaniasse pääsemiseks on kõige mõistlikum lennata selle suurimasse linna Mtwarasse ja sealt edasi liikuda autoga. Maale sisenemiseks on vaja viisat. NB! Vaktsineerida tuleb end kindlasti kollatõve, A- ja B-hepatiidi ning düsenteeria vastu. Malaariatabletid olgu kaasas suure malaariaohu tõttu.
Linke
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
