Jättis seljataha: Kord depressiooni põdenuna peab Kristi oma meeleoludel terasemalt kui varem silma peal hoidma, kuigi viis aastat tagasi läbipõetud haiguse on ta praeguseks kaugele maha jätnud.: F: Aldo LuudKui iga tühinegi asi viib meelerahu ja tegutsemistahe väheneb sekunditega, siis kuidas aru saada, kas on tegu lihtsalt kehva perioodiga või tuleks kahtlustada seda, millest keegi eriti rääkida ei taha – depressiooni?

Kuna depressioon on haigus, mille põdejat kiputakse paraku endiselt teadmatusest maakeeli lihtsalt hulluks tembeldama, on üsna iseenesest­mõistetav, et oma nime ja näoga sellest naljalt avalikkuse ees ei räägita. Ano­nüümsust palus Naistelehelt Kristigi ja seda me talle ka võimaldasime, sest tema lugu vajab suurema lugejaskonna ette toomist — depressioon murdis Kristi täpselt nii nagu paljusid teisigi märkamatult.

«Ma vihkasin oma lapsi meeletult!»
Nagu paljud depressiooni küüsi langenud inimesed, arvas ka Kristi pikka aega, et on lihtsalt väsinud — väsinud inimene ju ikka ärritub kergemini ega kontrolli end sama hästi kui puhanud peast.
«Ma ise ei saanudki aru, et miskit on viltu. Aga kui ma iga pisiasja peale ärritusin ja lõpuks juba lastega vägivaldseks muutusin, ütles abikaasa, et kuule, midagi on valesti,» meenutab Kristi hirmuvärinatega 2005. aasta kevadet. «Minu puhul oligi kõige hullem see, et ma hakkasin laste vastu kätt tõstma. Ma vihkasin oma lapsi meeletult!» tunnistab ta ausalt ja häbenemata.
Kui Kristi endale viimaks mehe abiga tunnistas, et midagi on tõesti väga valesti, pöördus ta perearsti vastuvõtule, kes naise pikemalt mõtlemata spetsialisti juurde suunas. Too kirjutas Kristile välja antidepressandid. Juba esimestel ravimipäevadel muutus kõik paremuse poole: meeleolu paranes silmanähtavalt ja ärritus kadus.
Kokku kuus kuud tabletiravi saanud Kristi lõpetas spetsialistiga kohtumise umbes seitse-kaheksa kuud pärast esimest külastust. Ta sai terveks. Tagantjärele tänab ta õnne, et haigus tema lähisuhteid püsivalt ei mõjutanud — mõistev perekond oli talle toeks kogu ravi vältel.  
Teistele soovitab Kristi end pingsalt jälgida. «Tähelepanu tuleb pöörata igale olukorrale, kus sa käitud teisiti kui tavaliselt,» ütleb ta.
See ei pruugigi olla midagi nii suurt nagu oma laste vastu vägivaldseks muutumine, ka tavapärasest suurem ärrituvus ja tundlikkus võiksid natukene valvsamaks teha, sest vaid siis on võimalik depressioonikollile varakult jälile saada.

Haige ise ei saagi sellest aru...
Psühholoog Kaidi Kiis tunnistab, et Kristi juhtumi kirjeldus on üsna tavapärane. Sageli on just lähedased need, kes juhivad tähelepanu sellele, et midagi on valesti. Inimene ise ei pruugi esimesel haigestumiskorral midagi taibata.
Kui depressioon on kord juba olnud, osatakse end jälgida ja haigusele ka ise varakult jälile jõuda. Igatahes tuleks kahtluse korral pöörduda perearsti või psühholoogi poole.
Kui inimene on diagnoosi saanud, alustatakse ravi, mille võib jaotada kahte suurde gruppi: ravimid ja psühho­teraapia.
Mõõduka depressiooni puhul kasutatakse neid paralleelselt, mõnel juhul peetakse teraapiat ravimitest isegi paremaks.

Antidepressantide puhul ei tasu aga oodata, et kohe järgmisel päeval on tuju väga hea. Kiisa sõnul võtab see veidi aega ja pole välistatud, et kurnatus süveneb algul veelgi. Muretsemiseks pole siiski põhjust, sest see on loomulik tervenemisprotsess.
Kui diagnoos käes, tuleks lähedastele ausalt rääkida, mis toimub: selgitada sümptomeid, milline käitumine tuleneb haigusest ning öelda, mis on plaanis ette võtta, et terveneda, ja kuidas pere  saaks selles aidata.
«Lähedase jaoks võib olla kergendus kuulda, et tegemist on depressiooniga, mitte millegi muuga. Näiteks on juhtumeid, kus inimene on elukaaslase teistsuguse käitumise põhjuseks pidanud kõrvalsuhet, hasartmängurlust, alkoholismi või lihtsalt armastuse lõppemist,» ütleb Kiis.
Mõistagi on lähedase ülesanne depressiooni all kannatajat toetada. Ta peab mõistma, et inimene ei ole lihtsalt laisk või kiusu pärast äkiline — see tuleb haigusest. Võib-olla on tarvis kodused kohustused ümber jaotada, võib-olla tuleb inimene välja jalutama meelitada, et ta veidikenegi füüsilist koormust saaks.
Teades, mis lähedasel viga, on keerulistes situatsioonides oluliselt lihtsam toime tulla, ütleb Kiis. Seepärast ei tohiks pere eest oma diagnoosi mingil juhul varjata. Anna-Liisa Mets

Kuidas märgata depressiooni?
Kaidi Kiis ütleb, depressioon ei tähenda vaid enesetapumõtteid ega madalat enesehinnangut, samuti nagu iga madalseis ei tähenda depressiooni. Tähelepanu tuleks teravdada, kui energiapuudus, tujutus, unetus ja keskendumisraskused on kestnud rohkem kui kaks nädalat. See on juba ohumärk.
Lähedastele peaks silma torkama, kui inimene on jäänud morniks, muutnud toitumisharjumusi, tarbib rohkem alkoholi ja tubakat, väsib kergesti, ei puhka välja, ei huvitu millestki ja leiutab igasuguseid põhjuseid, miks ta seda või teist teha ei taha.
«Depressiooni all kannatajat võivad ärritada valjud helid, vasturääkivused või väikesed apsud, huvi seksuaalelu vastu on madalam ja kõige lihtsamate argiprobleemidega tegelemine, näiteks toidupoes käimine, tundub ülejõukäiv,» loetleb Kiis depressiooni sümptomeid.

Ravi juba stressi!
Depressioon võib areneda välja kõige tavalisemast stressist. Seepärast tasub stressist vabanemisele pöörata tõsist tähelepanu, et mitte hullemate hädade küüsi langeda.
Kui stress piinab, siis...

• ... mõtle, mis on stressoriks ehk stressi põhjuseks ja asu seda lahendama;
• ... maga piisavalt ja mine magama võimalikult ühel ja samal ajal;
• ... tõsta füüsilist koormust, käi kas või veerand tundi jalutamas;
• ... tee sagedamini veeprotseduure;
• ... leia päevas vähemalt 15 minutit tegevusele, mis sulle endale meeldib.