Parimad sõbrad: Raskele elule vaatamata on Tanja ja Liana läbisaamine väga soe. «Emme on minu sõber,» kinnitab tütar.: F: Helin LoikKui keegi oleks aastaid tagasi ennustanud panga raamatupidaja ametit pidanud Tatjana Šiškinale, et mõne aja pärast elab ta turvamajas invaliidsus­pensionist, oleks ta ütlejale näkku naernud.

Aga nüüd me seisamegi Kopli turvakodu karmi valvega ukse taga. Valvur nõuab dokumente ja kohtumiskinnitust. Peaukse kõrval võtab meid vastu ilus blond tüdruk. «Kas te tulite mu ema juurde?» küsib ta. «Mina olen Liana, Tatjana tütar.»
Liana (11) ja Tatjana Šiškina (47) on elanud Kopli turvamajas juba neli aastat. «Esimesel päeval, kui siia tulime, sain šoki, sest siin haiseb ja...» kirjeldab tüdruk ja väristab esimesele emotsioonile mõeldes veel praegugi õlgu.
Nüüd on ta oludega harjunud ja juhatab külalised kolmandale korrusele. Toauksel ootab ema Tatjana. «Astuge edasi!» kutsub naine. Liana paneb teekannu tulele.

Ootamatu pööre
Tatjana istub vaevaliselt toolile. Ta näitab oma progresseeruvast reumatoid­artriidist vaevatud käsi-jalgu.
«11 aastat tagasi ütlesid Tartu arstid mulle, et poole aasta pärast olen ma ratastoolis,» lausub Tanja. Seni terve kui purikas, ei suutnud naine siis oma kõrvu uskuda. Aga arstid selgitasid, et pärast Liana sündi Tanjas võimu võtma hakanud luuvalud pole kergete killast. «Kunda naistearst lubas mul endal sünnitada. Kui aga lapse süda seisma jäi, tehti keisrilõikus ja platsenta tükeldamine. Sellest saigi minu reuma alguse. Vähemalt arstid ütlesid nii,» räägib Tanja.
Naine meenutab, kuidas ta valudega võideldes vajus raskesse masendusse, mida muidugi ei vähendanud ka mõtted ratastoolist, väikesest lapsest ja luhtunud suhtest. «Lapse isa Tiit tegi mulle sel ajal trikke. Ei käinud mind peaaegu üldse haiglas vaatamas ja kui käis, polnud see positiivne sündmus...»
Mees hakkas Tanja kallal ka kehalist ja vaimset vägivalda kasutama. «Enne Liana sündi ta selline polnud,» vangutab naine pead. Tal lähevad oma lugu jutustades praegugi silmad ühtepuhku märjaks ja hääl kaob kurku.
«Ühel hetkel hakkasin mõtlema ja võtsin vastu otsuse, et oma elu üle otsustan ise, mitte mingi haigus ega mees. Et ma liiga palju armastan oma elu, et jääda voodihaigeks. Näitasin haigusele rusikat,» ütleb ta ja kinnitab seda nüüdki rusikaviibutusega.
Ühel õhtul, kui Tiit joogisena koju saabus, korjas hirmunud naine kaks kilekotitäit laste asju ning lapsed — Tanjal on ka vanem tütar Nadja — kokku ja lõpetas neli aastat kestnud kooselu. Liana polnud siis veel kahenegi.
«Ma kuulsin raadiost lugu vägivalla all kannatavate naiste turvamajast ja sõitsin Tallinna,» räägib naine. Hirmu hakkamasaamise ees ta ei tundnud. Tal olid ju keeled suus, finantshariduse tunnistus taskus ja lootus hinges. «Tasapisi hakkasingi jalgu alla saama.»

Invaliidile pole kohta
Alguses, kui kadunud oli vaid 60 protsenti töövõimest, rabas Tanja erinevatel töökohtadel: kord juurdelõikajana, siis koristajana, kord võrkturunduse raamatumüüjana, siis lasteaia köögitädina või raskete laste kasvatajana. «Kord ütles sõbranna, et tema küll oma hariduse ja kogemusega köögiabiliseks ei hakka. Aga mida teha, ma ei saanud ka töötuna kodus istuda!» nendib Tatjana ja lisab, et temal ei luba süda uskuda, et hetke amet alati inimese võimeid näitab.
Ehkki erialast tööd polnud, ei lasknud Tanja tujul langeda. «Pääsesin läbi mitmest vestlusvoorust ja mind valiti ametisse, aga siis said nad teada, et olen invaliid,» meenutab Tatjana üht tööotsimisseika. Ja tema asemel võetigi keegi teine. «Nad ütlesid otse, et ma olen ju invaliid ja saan pensioni...»
Nüüd sajaprotsendiliselt töövõimetu Tanja on tänini haavunud, sest tema erialatöös pole ju vaja füüsilist jõudu, vaid ikka mõistust. «Invaliidi jaoks pole lihtsalt kohta.»
Praegu elab Tanja veidi üle 4000­kroonisest invaliidsuspensionist ja puhuti tõlketöödest. «Tõlgin vene keelest eesti keelde ja vastupidi,» täpsustab ta. «Ma ei oota, et keegi mind aitaks, ma saan ikka ise kõigega hakkama.»
Juba lapsepõlves vaatas Tanja rasketel hetkedel taevasse ja saatis mõttes sinna oma palve. See komme on tal tänini. Head jõud aitavad, usub ta.

Siiski õnnelik
Kord nooruses mõtles Tanja ka enesetapule, kuid enam ta selliseid mõtteid endale ei luba. Tal on ju lapsed. Nadja on küll juba täiskasvanud, abielus ja oma elu peal, aga Liana alles 11aastane ning vajab ema. «Kuigi vahel, kui mul on hirmsad valud, käivad igasugused mõtted peast läbi, ma muutun närviliseks, aga mulle ei meeldi olla närviline ja halb,» mõtiskleb naine.
Paljud tuttavad ei tea tänini, et Tatjana on invaliid ja elab kehvades oludes. Mõnest on naine ise eemale hoidnud, teised hoiavad temast.
Sisimas Tanja siiski häbeneb, et on just selline, nagu ta on. «Kõnnin tõesti kehvasti ja kasvatan last üksinda ja elan siin turvamajas. Aga ma olen ka õnnelik, et ma olen elus, ja usun, et normaalne elu on võimalik,» lausub Tatjana. Kaire-Külli Kuldbek

Head inimesed pole maailmast kadunud ehk kaks lugu sellest, kuidas Tatjana ja Liana kodusid on vahetanud
Jäänud ilma Kadrioru üürikorterist, pidid Tatjana ja Liana minema Nõmme turvamajja. Kolimispäev oli just Liana sünnipäeval 21. septembril ja ema-tütar seisid oma kottidega bussipeatuses, et hakata Nõmmele sõitma. Seal tuli nende juurde kena naisterahvas lillekimbu ja puuviljakotiga. Too oli lastearst, kes saanud lilled ja kingi oma patsiendilt ning kinkis need nüüd Tatjanale ja ta tütrele edasi. Tatjana hakkas nutma. «Kuskil on ikka ingel. Täna on lapse sünnipäev, me jäime kodust ilma ja võõras naine annab meile lilled ja puuvilju...» Tanja hakkab seda lugu rääkides nutma nagu toonagi.
Kuna Nõmme turvamaja polnud Tatjanale ja Lianale meelepärane, hakkas naine otsima uut elukohta. «Istusin Nisu peatuse poe kohvinurgas. Minu juurde istus üks meesterahvas ja ütles mulle, et ma näen nii väsinud ja kurb välja, et rääkigu ma, mis juhtus.»
Tanjal polnud lootust, kuid polnud ka midagi kaotada ning ütles otse, et vajab endale ja lapsele kodu. «Mees ütles, et tal on Sõle tänaval korter, mis seisab tühjana, aga ta ise elab Võrus.» Tanja ei suutnud uskuda, et tal nii vedada võiks, kuid otsustas siiski korterit vaatama minna. Seal elasid Tatjana ja Liana neli aastat!