|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kaire meenutab, kuidas ta kord väikese tüdrukuna koos sõbrannadega tulevikust unistas. «Mina tahan kolme last,» teadis ta juba siis. «Võib-olla tõesti on see alateadvuses tehtud valik – et enda lapsepõlves puudu olnud kompenseerida,» arutleb Kaire.: F: Helin Loik«Tema oli meil algusest peale projekt «Karin» – enne veel, kui teada saime, et ootan tütart,» naerab laulja Kaire Vilgats-Lõhmus. 9. novembril sündinud Karin Kerti võib ükskord kõigile uhkelt jutustada, et talle panid nime tema kaks suuremat venda.
Kaire (34) on paljude arvates tõelise emme võrdkuju: soe, rõõmus, lõbus ja energiline. Temal ja ta muusikaprodutsendist abikaasal Johannes Lõhmusel (30) on kolm last: Alfred Aleksander (5), Mihkel Mattias (3) ja pesamuna Karin Kerti.
«Kõige suurem üllatus emaks saades oli see, et kui enne ma uskusin, et minust saab hea ema, siis tegelikult ma seda polegi. Mul pole nii palju aega lastega mässata, hoida kodu nii korras, kui võiks, ja ma ei oska planeerida. See teeb mind vahel päris kurvaks kohe,» tunnistab Kaire avameelselt.
Kuid pojad ei pea seda kõike üldsegi emme miinuseks ja neil on talle palju ilusaid sõnu öelda. «Kord ütles Miki minu kohta: minu ilus tissidega emme,» naerab Kaire õnnelikult.
Ämblikmees ajas nutma
«Kolmas laps oli meil planeeritud,» kinnitab Kaire, kes on korduvalt intervjuudeski kinnitanud, et tahab suurt peret.
Paljud emad räägivad, et iga järgmise lapse ootus on lihtsam, kuid Kaire koges hoopis vastupidist. «Kolmandaga oli kõik oluliselt raskem. Olin kogu aeg väsinud ja sattusin ka kaks korda haiglasse. Esimene kord ma ei teagi täpselt, mis juhtus, aga teine kord oli vererõhuga probleeme,» jutustab ta.
Oli siiski ka palju sellist, mis eelnevatest kordadest tuttav: «Emotsioonid olid ikka üles-alla! Mihkli ootamise ajal vaatasin filmi «King Kong» ja oi kuidas ma siis ulgusin! Pärast ei julgenud tükk aega kinost väljagi tulla.» Viimase raseduse ajal kutsus samalaadse tundepuhangu esile ... «Ämblikmees»! «Jälle imestasin, kuidas ma küll suutsin end nii ära nutta,» naerab Kaire.
Karini keerukam ootusaeg tipnes erakorralise keisrilõikusega, sest pisitüdrukul tekkis hapnikupuudus.
«Vaat sünnitusjärgsed tunded olid täiesti teised kui poistega. Tüdrukut nägin korra silmanurgast ja siis viidi ta ju kohe ära. See tegi väga ärevaks, olin ikka päris paanikas,» meenutab Kaire. Õnneks ei kulunud siiski väga palju aega, kui väike piiga taas emme sülle jõudis.
Meeldib olla rase!
Ehkki Karin pole veel kolmekuunegi, on Kaire ja Johannes omavahel juba neljandastki lapsest rääkinud. «Mulle väga meeldivad lapsed ja meeldib olla rase ja tähtis,» jutustab Kaire. Eriti vahva on, kui pojad ja mees täidavad emme soove ja mõtteid vastu vaidlemata. «Mul on ju nii mõnus öelda, et emme on väsinud, tooge mulle see või teine,» naerab ta.
Igatahes on pere meessoost liikmed ka väikese õe üle väga õnnelikud. «Poisid käivad kogu aeg teda vaatamas, aitamas, nunnutamas ja kiidavad, et küll ta on ilus,» räägib Kaire õnnelikult.
Karini nimegi valis välja vanem vend Alfred Aleksander. «Ma ei teadnudki, et tal on lasteaiakaaslane Karin, eks see sealt tuli. Ja kui laps ütleb, et tema õe nimeks saab Karin, siis on see ju nii armas,» heldib Kaire veel nüüdki.
Ta tunnistab, et poleks ise sellist valikut teinud, sest Kairesid, Katrineid ja Karineid on nii tema kui ka Johannese arvates liigagi palju ja pealekauba on need liiga tüüpilised nimed.
«Kerti on minu välja mõeldud, kuigi ma kuulsin alles nüüd, et ühel poisil on ka seesama nimi,» märgib Kaire.
Ehkki me tunneme Kairet kui lõbusat ja alati heatujulist laulvat energiapommi, on ka tema emasüdant külastanud äng ja hirm. «Millisesse trööstitusse maailma ma ometi oma lapse tirisin! Selline mõte tuli mul kord siis, kui beebi oli juba käes. Tulid pähe narkomaaniaprobleemid ja kõiksugu muud hädad...» vangutab ta pead.
Nüüd on kõik kõhklused kadunud ja Kaire taas kindel, et pole sel tänasel päeval rohkem viga kui eilsel või homsel.
«Ei tohi ju lapsele keelata selle maailma avastamist,» arvab Kaire. Lapsed sirguvad ju ikka oma vanemate suunamisel ja kasvatamisel. «Nii muretsengi pigem selle pärast, kuidas kasvatada lapsi nii, et nad halvale teele ei satuks, usaldaksid vanemaid ja suudaksid oma probleemidest rääkida.»
Osa inimesi usub, et lapsed valivad siia ilma sündides endale ise vanemad. «Ka mina olen sellele mõelnud,» tunnistab Kaire.
Aga miks Kaire lapsed just tema emaks valisid, sellele ei oska ta küll vastata. «Ma pole ju nii hea! Aga äkki sellepärast, et ma olen väga lapsi armastav ema. Mingeid erilisi materiaalseid tingimusi mul pakkuda pole, aga loodetavasti nad mind selle ootuses ei valinudki,» arutleb ta.
Oma plussiks peab Kaire ka seda, et oskab ja tajub muusikat ning suudab seda ehk lastessegi süstida — vahest on tema perre sündinud lastel just täpselt seda vaja?
Kaire-Külli Kuldbek
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
