Kaire meenutab, kuidas ta kord väikese tüdrukuna koos sõbrannadega tulevikust unistas. «Mina tahan kolme last,» teadis ta juba siis. «Võib-olla tõesti on see alateadvuses tehtud valik – et enda lapsepõlves puudu olnud kompenseerida,» arutleb Kaire.: F: Helin Loik«Tema oli meil algusest peale projekt «Karin» – enne veel, kui teada saime, et ootan tütart,» naerab laulja Kaire Vilgats-Lõhmus. 9. novembril sündinud Karin Kerti võib ükskord kõigile uhkelt jutustada, et talle panid nime tema kaks suuremat venda.

Kaire (34) on paljude arvates tõelise emme võrdkuju: soe, rõõmus, lõbus ja energiline. Temal ja ta muusikaprodutsendist abikaasal Johannes Lõhmusel (30) on kolm last: Alfred Aleksander (5), Mihkel Mattias (3) ja pesamuna Karin Kerti.
 «Kõige suurem üllatus emaks saades oli see, et kui enne ma uskusin, et minust saab hea ema, siis tegelikult ma seda polegi. Mul pole nii palju aega lastega mässata, hoida kodu nii korras, kui võiks, ja ma ei oska planeerida. See teeb mind vahel päris kurvaks kohe,» tunnistab Kaire avameelselt.
Kuid pojad ei pea seda kõike üldsegi emme miinuseks ja neil on talle palju ilusaid sõnu öelda. «Kord ütles Miki minu kohta: minu ilus tissidega emme,» naerab Kaire õnnelikult.

Ämblikmees ajas nutma
 «Kolmas laps oli meil planeeritud,» kinnitab Kaire, kes on korduvalt intervjuudeski kinnitanud, et tahab suurt peret.
Paljud emad räägivad, et iga järgmise lapse ootus on lihtsam, kuid Kaire koges hoopis vastupidist. «Kolmandaga oli kõik oluliselt raskem. Olin kogu aeg väsinud ja sattusin ka kaks korda haiglasse. Esimene kord ma ei teagi täpselt, mis juhtus, aga teine kord oli vererõhuga probleeme,» jutustab ta.
Oli siiski ka palju sellist, mis eelnevatest kordadest tuttav: «Emotsioonid olid ikka üles-alla! Mihkli ootamise ajal vaatasin filmi «King Kong» ja oi kuidas ma siis ulgusin! Pärast ei julgenud tükk aega kinost väljagi tulla.» Viimase raseduse ajal kutsus samalaadse tundepuhangu esile ... «Ämblikmees»! «Jälle imestasin, kuidas ma küll suutsin end nii ära nutta,» naerab Kaire.
Karini keerukam ootusaeg tipnes erakorralise keisrilõikusega, sest pisitüdrukul tekkis hapnikupuudus.
«Vaat sünnitusjärgsed tunded olid täiesti teised kui poistega. Tüdrukut nägin korra silmanurgast ja siis viidi ta ju kohe ära. See tegi väga ärevaks, olin ikka päris paanikas,» meenutab Kaire. Õnneks ei kulunud siiski väga palju aega, kui väike piiga taas emme sülle jõudis.

Meeldib olla rase!
Ehkki Karin pole veel kolmekuunegi, on Kaire ja Johannes omavahel juba neljandastki lapsest rääkinud. «Mulle väga meeldivad lapsed ja meeldib olla rase ja tähtis,» jutustab Kaire. Eriti vahva on, kui pojad ja mees täidavad emme soove ja mõtteid vastu vaidlemata. «Mul on ju nii mõnus öelda, et emme on väsinud, tooge mulle see või teine,» naerab ta.
Igatahes on pere meessoost liikmed ka väikese õe üle väga õnnelikud. «Poisid käivad kogu aeg teda vaatamas, aitamas, nunnutamas ja kiidavad, et küll ta on ilus,» räägib Kaire õnnelikult.
Karini nimegi valis välja vanem vend Alfred Aleksander. «Ma ei teadnudki, et tal on lasteaiakaaslane Karin, eks see sealt tuli. Ja kui laps ütleb, et tema õe nimeks saab Karin, siis on see ju nii armas,» heldib Kaire veel nüüdki.
Ta tunnistab, et poleks ise sellist valikut teinud, sest Kairesid, Katrineid ja Karineid on nii tema kui ka Johannese arvates liigagi palju ja pealekauba on need liiga tüüpilised nimed.

«Kerti on minu välja mõeldud, kuigi ma kuulsin alles nüüd, et ühel poisil on ka seesama nimi,» märgib Kaire.
Ehkki me tunneme Kairet kui lõbusat ja alati heatujulist laulvat energiapommi, on ka tema emasüdant külastanud äng ja hirm. «Millisesse trööstitusse maailma ma ometi oma lapse tirisin! Selline mõte tuli mul kord siis, kui beebi oli juba käes. Tulid pähe narkomaaniaprobleemid ja kõiksugu muud hädad...» vangutab ta pead.
Nüüd on  kõik kõhklused kadunud ja Kaire taas kindel, et pole sel tänasel päeval rohkem viga kui eilsel või homsel.
«Ei tohi ju lapsele keelata selle maailma avastamist,» arvab Kaire. Lapsed sirguvad ju ikka oma vanemate suunamisel ja kasvatamisel. «Nii muretsengi pigem selle pärast, kuidas kasvatada lapsi nii, et nad halvale teele ei satuks, usaldaksid vanemaid ja suudaksid oma probleemidest rääkida.»
Osa inimesi usub, et lapsed valivad siia ilma sündides endale ise vanemad. «Ka mina olen sellele mõelnud,» tunnistab Kaire.
Aga miks Kaire lapsed just tema emaks valisid, sellele ei oska ta küll vastata. «Ma pole ju nii hea! Aga äkki sellepärast, et ma olen väga lapsi armastav ema. Mingeid erilisi materiaalseid tingimusi mul pakkuda pole, aga loodetavasti nad mind selle ootuses ei valinudki,» arutleb ta.
Oma plussiks peab Kaire ka seda, et oskab ja tajub muusikat ning suudab seda ehk lastessegi süstida — vahest on tema perre sündinud lastel just täpselt seda vaja?
Kaire-Külli Kuldbek