|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kui Alenal (vasakul) ja Elinal lapsepuhkus läbi sai ja endised tööandjad neile enam tööd ei pakkunud, otsustaski ettevõtlik tandem ise keeltekooli teha. See kannab loogilist nime A&E Keeltekool.: F: Kalev LilleorgMõni aastat tagasi kohtusid pargis titevankreid lükates kaks noort ema. Lähemalt tuttavaks saanud, selgus, et mõlemad on venelannad ja filoloogid. Kui lapsepuhkus läbi, asutasid hakkajad naised oma keeltekooli, kus õpetavad peamiselt eesti keelt.
Elina Peial (30) ja Alena Sinelnikova (30) meenutavad oma kohtumislugu lõbusa elevusega. «Olime mõlemad just emaks saanud ja sattusime muudkui samal ajal oma vankritega siia parki jalutama,» viipab Elina Ida-Tallinna keskhaigla kõrval asuvale alleele, mis nende keeltekooli akendest kätte paistab.
Noored emmed kohtusid kärutades peaaegu iga päev ja naeratasid viisakalt, kuid rääkima ei kippunud. «Me ei teadnud lihtsalt, mis keeles teineteise poole pöörduda,» naerab Elina. «Sest vahel luges Alena pargipingil eestikeelset Postimeest, lapsega rääkis vene keeles ja kui helises telefon, vastas hoopis inglise keeles «Hello!»» Ka Elina ise räägib puhtalt nii eesti kui vene keelt.
Mis keeles naised lõpuks esimesed sõnad vahetasid, seda nad, muide, täpselt ei mäletagi. Kuid sellest ajast saati on nad lahutamatud sõbrannad.
Isakeel ja emakeel
Kuigi Elina ja Alena on mõlemad venelannad, ei saa nende rahvusliku tausta vahele võrdusmärki panna. Elina on põline Eesti elanik, aga Alena kolis siia Moskvast alles mõni aasta tagasi. «Õppisin Moskva riiklikus ülikoolis inglise ja vietnami keele tõlgiks-õpetajaks, kui tutvusin internetiseminari kaudu oma praeguse abikaasa ameeriklase George’iga,» pajatab Alena.
George armus kaunisse ja intelligentsesse Alenasse ja loobus elust Ameerikas. «Siia sattusime samuti tänu George’ile: pärast reisi Tallinna ta teatas, et Eesti on nii ilus, et ta sooviks minuga siin elada,» naerab Alena. Niisiis, oskamata sõnagi kohalikku keelt, kolis paar Eestisse ja peagi sündis siin nende tütar Alisa (3).
Eestis vene haritlasperes kasvanud, venekeelse keskkooli lõpetanud ja eesti filoloogiks õppinud Elina leidis endale mehe samuti ülikooliajal ja — üllatus-üllatus! — hoopis eestlase. Nende peres on kasvamas Edgar (3).
Armastus ületab küll kõik tõkked ja keelebarjäärid, kuid mis keeleruumis need kaks naist igapäevaselt ikkagi elavad? «Meil on kodus emakeel ja isakeel. Minuga ja mu vanematega räägib laps vene keelt, mehega ja lasteaias eesti keelt,» alustab Elina.
«Aga meil on kokku kolm keelt. Isaga räägime inglise keeles, minuga räägib tütar vene keeles ja kuna ta käib eestikeelses lasteaias, siis seal räägib ta eesti keelt,» võtab Alena sõnajärje üle.
«Lapsed omandavad keeli väga kergelt ja seetõttu peaks juba kodust ja lasteaiast tulema kaasa õige suhtumine, et kohalikku keelt peab oskama,» tunnistavad naised kui ühest suust.
Venelannad, kes ei mõista venelasi
Seetõttu ongi mõlemale naisele mõistatus, miks suur osa kohalikke venelasi eesti keelt ei oska. Ega taha ka õppida. «Neil on ju kõik võimalused praktiseerida ja keel kas või algtasemel selgeks saada!» imestab Alena, kes õppis eesti keele iseseisvalt selgeks vähem kui kolme aastaga.
Elina, kes hakkas eesti keelt alles kuuendas klassis õppima, teab, et kõik algab ikka kodust. «Kuna enamik venekeelses koolis töötavaid õpetajaid ei valda eesti keelt isegi algtasemel, siis lapse suhtumise kujundamisel on määravaks ikkagi vanemate hoiak,» nendib ta ja toob näiteks Lasnamäe venelaste hoiaku: «Nad räägivad tööl vene keelt, saavad ka poes sellega hakkama ja loomulikult on kodus ainult vene keel. Nii nad küsivadki: milleks meil on üldse vaja seda eesti keelt?» Sellest rääkides läheb Elinal kulm tõsiselt kortsu.
Justkui missioonina otsustasidki hakkajad naised aasta tagasi luua oma keeltekooli. Keeleteadmisi jagavad nad kõigile huvilistele kahekesi igal lastest-meestest vabal ajal. «Peamiselt õpetamegi eesti keelt, kuid samuti vene ja inglise ning soovi korral ka vietnami keelt,» vuristavad nad.
Alena teab omast käest, et eesti keel on tõesti keeruline ja mittefiloloogi taustaga inimesele valmistab selle õppimine kindlasti suuri raskusi. «Ometi pole see ju võimatu,» lausuvad Alena ja Elina, kes oma puhta eesti keelega on eeskujuks ja innustuseks kõigile keeleoskamatutele Eesti venelastele. Epp Reinmets
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
