|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kui Erika Salumäe kolis Pirita klaasmajast Nõmme mändide alla, kinnitas naine, et see on tema unistuste kodu. Nüüd on see 193ruutmeetrine maja müügis. Erika ei eita, et kuulujuttudel tema kolimisest Hispaaniasse võibki tõepõhi all olla.: F: Helin LoikEndine poliitik ja Eestile unustamatu olümpiakulla toonud Erika Salumäe pea kümme aastat kestnud elu unistuste kodus Nõmmel saab peatselt läbi. Maja müügikuulutus ripub internetis. Miks? Erika ei lükka ümber kuuldust, et tal olevat plaan kodumaalt hoopiski lahkuda.
Nüüd juba mitu aastat poliitikast ja seltsielust tagasi tõmbunud Erika Salumäe (47) sai rohkem kui kümme aastat tagasi riigi poolt kuldse saavutuse eest kingiks maja Piritale. Kui ta selle maha müüs, nurises üldsus, et kuidas ta ometi julgeb — tegu on ju «kingitud hobusega». Erika selgitas toona, et Pirita on lärmakas ja talle on hingelähedasem pigem mets kui meri. Ning vahetaski merekalda metsaveeru ja imposantse klaasist talveaia hoopis kompaktsema ja hubasema majakese vastu. «Lõpuks elan unistuste kodus,» ei salanud Erika 2001. aasta hilissuvel, kui ta oma Veskimöldre vastvalminud kodu elutoas tütre Sirli (10) põlvedele võttis.
Nüüd üllatab Erika kaasmaalasi taas — spordikuulsus on ka oma unistuste kodu müüki pannud. «Täpsematest plaanidest räägin siis, kui maja on maha müüdud,» jääb ta põhjuste osas napisõnaliseks.
Lahtised lahkumisplaanid
Kenad suvised pildid Erika Salumäe kodust koos müügisooviga on internetis kinnisvaraleheküljel rippunud juba ligi kuu. Eesti Koolispordi Liidu presidendi ametit pidava naise lähemate tuttavate sõnul on tal plaanis koos tütrega mujale kolida ning sedapuhku mitte lihtsalt teise linnaotsa, vaid sootuks kaugemale. Nimelt Hispaaniasse.
«Jah, ma olen neid jutte kuulnud. Aga ma ei kinnita ega lükka ümber. Kui maja müügiga läheb kõik hästi, siis räägin,» teatab Erika. Naise sõnul on ta ebausklik ja seepärast ei tahagi enne, kui asjad klaarid, midagi täpsustada. «Oh, teate, ma ei taha ära sõnuda!» poetab ta rõõmsameelselt.
Kui Hispaaniasse kolimise jutt siiski teoks saab, tähendab see Erika puhul omamoodi tagasipöördumist heade mälestuste juurde.
Tagasi kullamaale
Esimest korda sattus Salumäe Hispaaniasse pea kakskümmend aastat tagasi — 1992. aastal ja võitis Barcelona olümpiamängudel trekisõidus kulla.
Teist korda viis saatus ta Hispaaniasse 2008. aastal, kui ta oli teel Minorcale rahvusvahelise koolispordi föderatsiooni peaassambleele. Lendude vahele jäi neljatunnine auk ning koos reisikaaslastega otsustati üheskoos üles otsida see trekk, kus vaba Eesti lipp Erika Salumäe võidetud olümpiakulla auks lipumasti tõusis.
«Jah, trekk tundus tõesti praegu palju väiksem, kui mul meeles oli. Aga siis oli rahvast palju, sagimist samuti ja enda sisemine tunne ka kindlasti teine,» meenutas Erika siis.
Olümpiapjedestaali kõrgeimale astmele astumine võttis naisel silma märjaks, nüüd vaatab ta trekiringi nostalgiaga. Kas tõesti tunneb Erika Salumäe, et Hispaania ongi tema kullamaa — nii mitmeski mõttes? Kaire-Külli Kuldbek
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
Rist ja viletsus!
Miks ka mitte mujale elama minna. Viimasel ajal tekib hirmutunne, et elukvaliteet tavatöölisel Eestis jääbki sellisele orjapõlve tasemele ega tõusegi heaoluriikide taseme suunas. See on rahvale ju teada, kellel on Eestis hea elada!
Kahju,et selline tegija
Kahju,et selline tegija Eestist lahkub.
LIlly