|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kuigi Maria sõnul on päris jõhker mõelda, et sul on elada veel umbes 14 aastat, lohutab teda mõte, et tegelikult ei tea ju keegi oma elusaatust ette. Maria paneb kõigile südamele, et masendus ei vii kuhugi, tuleb nautida iga päeva – see ongi tõeline õnn.: F: Aldo Luud«Tegelikult me sureme sellesse haigusesse, lämbume lihtsalt ära,» räägib sünnist saati tsüstilist fibroosi põdev Maria Lippur, kes igal õhtul ütleb endale aitäh, et veel ühe päeva üle elas.
Haigusega, mida Maria (26) põeb, on ime, kui inimene 40. eluaastani välja veab, kuid rõõmsameelne noor naine ei tee sellest suurt numbrit. Keegi meist ju ei tea, kui palju elupäevi on talle antud. «Inimesed hukkuvad autoavariides, samuti võib ühel päeval kas või jääpurikas lagipähe prantsatada,» arutleb ta.
Süüdistada pole kedagi
Kahekuuselt haigestus Maria raskekujulisse kopsupõletikku, mille põhjustas stafülokoki bakter. Kolm nädalat võitles pisitüdruk Tartu lastekliiniku reanimatsioonis oma elu eest ja võitis! See oli ime.
Järgnes viis aastat taastumist, mille ajal kiusasid teda tihti kopsupõletikud ning seedeprobleemid, mida seostati ikka selle esimese raske katsumusega tema elus. Kooli minnes kõhuvalud sagenesid ja siis selguski, et Maria on pärinud vigase geeni oma vanematelt, kes on küll haiguse kandjad, kuid ise haiged pole.
Võib ainult ette kujutada, mida tunneb noor inimene, kelle ees on maailm just avanema hakanud ja kui ta siis järsku täie tõsidusega tajub, kuidas võimaluste piirid ahenevad. «Paratamatult tekib hoobilt miljon küsimust. Miks just mina? Kas elul on üldse mõtet? Millel on üldse mõtet?» arutleb Maria ema Anne.
«Süüdistama ma küll kedagi ei hakka! Pole midagi parata, tuleb elada sellega, mis antud on,» leiab Maria.
Tsüstiline fibroos kulgeb igaühel eri moodi, kuid «sihtmärk» on üks — lõpuks haarab see kogu organismi. «Mõnel on rängemad seedeprobleemid, teisel maksa- või kopsuhädad või isegi suhkruhaigus,» teab Maria. Temal on nõrgad kopsud ja tugevad seedeprobleemid. Kopsus olev sekreet on kõvasti kinni kleepunud ega tule iseenesest välja.
Õnnelik tuleb olla selle üle, et Marial pole diabeeti, mis käib selle tõvega sageli käsikäes, nagu ka maksa- ja reflukshaigused.
Meditsiinialal töötava Maria igapäevaellu kuuluvad ravimid, õige toitumisrežiim ja palju liikumist. Kui mõnikord ununeb rohi võtmata, siis toidurasvad ei seedu ja tulevad välja samal kujul, nagu sissegi läksid. See mõjub enesetundele laastavalt. Täiesti keelatud on Mariale väga happelised toidud ning gaseeritud joogid — need panevad kõhu hullusti valutama. Samuti teeb Maria iga päev hingamisharjutusi ja hingab auru, mis aitab liigset sekreeti kopsust väljutada.
Tal tuleb käia regulaarselt arsti juures ning neelata antibiootikume. Alkoholi ja tubakaga ei maksa patustada. «Mäletan, kui käisin kord ühes suitsuses baaris. Hommikul ärgates oli selline tunne, nagu oleksin ise kolm pakki sigarette ära tõmmanud,» naerab Maria.
Nõelravi Maria kiidab, kuid igasugused «posijad» naerab välja. «Soovitati näiteks sõrmed meepotti panna. Või siis viina sisse,» ei usu neiu nende võtete tõhususse. «Üks aga ennustas eimilleltki, et kolmeteistaastaselt olen täiesti terve tüdruk...» Asjatud lootused. «Niigi nõrgad kopsud jäävad aina nõrgemaks ja sekreeti tekib üha rohkem.»
Miski ei jää tegemata!
Tartu stomatoloogiakliinikus töötav ja tudengeid juhendav Maria loodab saatuse kiuste edasi õppida sotsiaaltööd. «Tahaks väga hädalisi aidata. Olengi praegu tugiisikuks ühele väikesele Evale, kes on samuti sündinud raske geneetilise haigusega ja vajab erihooldust ning abi ööpäev läbi,» ütleb ta.
Kindlameelne naine loodab perekonnagi luua. Kuigi Maria elukaaslast pureb sama haigus, ei võta see neilt pisipere lootust. «Selge on see, et võin haiguse lapsele pärandada. Tõenäosus, et laps sünnib tervena, on vaid 25 protsenti,» on Maria riskidega kursis.
Õnneks on meditsiin nii palju edasi arenenud, et vastsündinutele tehakse geenitestid, mis aitavad haiguse juba varakult tuvastada. Siis teab kohe sobivat ravi alustada.
Maria suhtleb ka teiste saatusekaaslastega peale oma mehe. Neil toimuvad iga-aastased laagrid, kus sõidetakse paadiga, ratsutatakse ja kuulatakse spetsialistide tarkusteri. Haiguse pärast ei jää temal küll midagi vahvat tegemata!
«Igal hommikul olen õnnelik, et ärkan ja võin vaadata taevasse tõusvat päikest. See ongi kõige suurem õnn — näha valgust,» sõnab Maria, kelle suurimad toetajad on ema, vanaema ja õed-vennad. «Kui ma haigeks jään, helistavad nad mulle kolm korda päevas,» sõnab ta naerdes. «Ja vaat siis ma tunnen, et ma tõesti elan!» Hille Kõrgesaar
Köhija ei pruugi olla sulle ohtlik!
«Ärge nähvake avalikus kohas kõvasti köhivale noorele inimesele, et istugu parem kodus ja ärgu nakatagu teisi!» paneb Maria ema Anne kõigile südamele. Võib-olla on tegu hoopis tsüstilist fibroosi põdeva inimesega, kes ei saa kuidagi oma köhahoogu peatada. Ta pole ümberseisjatele mingilgi moel ohtlik. Niigi on piin taluda seda rasket köha ja kui siis veel ka sõimatakse, on läbielamine topeltraske. Eesti Tsüstilise Fibroosi Ühingu kodulehel selgitatakse, et see on pärilik haigus – inimese seitsmendas kromosoomis asuvas geenis on viga. Haigus põhjustab välisnõrenäärmete talituse häireid: hingamisteede limakiht on tihke ja kleepuv ning võib ummistada hingamisteed. Haigel on ka kõhunäärme seedefermente sisaldav sekreet tihke ja transport soolestikku häiritud, mille tagajärjeks on toidu puudulik seedimine ning valkude ja rasvade vaegimendumine.
Praegu on Maria pere eesmärk hankida massaaživest, mida mujal maailmas on kasutatud juba mõnda aega ning mis aitab väga edukalt tsüstikute kopsutegevust parandada. Eestisse pole see abivahend veel jõudnud, sest see on väga kallis. «Aga me töötame selle võimaluse nimel,» sõnab kindlameelne ema Anne.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
