Kuigi Maria sõnul on päris jõhker mõelda, et sul on elada veel umbes 14 aastat, lohutab teda mõte, et tegelikult ei tea ju keegi oma elusaatust ette. Maria paneb kõigile südamele, et masendus ei vii kuhugi, tuleb nautida iga päeva – see ongi tõeline õnn.: F: Aldo Luud«Tegelikult me sureme sellesse haigusesse, lämbume lihtsalt ära,» räägib sünnist saati tsüstilist fibroosi põdev Maria Lippur, kes igal õhtul ütleb endale aitäh, et veel ühe päeva üle elas.

Haigusega, mida Maria (26) põeb, on ime, kui inimene 40. eluaastani välja veab, kuid rõõmsameelne noor naine ei tee sellest suurt numbrit. Keegi meist ju ei tea, kui palju elupäevi on talle antud. «Inimesed hukkuvad autoavariides, samuti võib ühel päeval kas või jääpurikas lagipähe prantsatada,» arutleb ta.

Süüdistada pole kedagi
Kahekuuselt haigestus Maria raskekujulisse kopsupõletikku, mille põhjustas stafülokoki bakter. Kolm nädalat võitles pisitüdruk Tartu lastekliiniku reanimatsioonis oma elu eest ja võitis! See oli ime.
Järgnes viis aastat taastumist, mille ajal kiusasid teda tihti kopsupõletikud ning seedeprobleemid, mida seostati ikka selle esimese raske katsumusega tema elus. Kooli minnes kõhuvalud sagenesid ja siis selguski, et Maria on pärinud vigase geeni oma vanematelt, kes on küll haiguse kandjad, kuid ise haiged pole.
Võib ainult ette kujutada, mida tunneb noor inimene, kelle ees on maailm just avanema hakanud ja kui ta siis järsku täie tõsidusega tajub, kuidas võimaluste piirid ahenevad. «Paratamatult tekib hoobilt miljon küsimust. Miks just mina? Kas elul on üldse mõtet? Millel on üldse mõtet?» arutleb Maria ema Anne.
«Süüdistama ma küll kedagi ei hakka! Pole midagi parata, tuleb elada sellega, mis antud on,» leiab Maria.
Tsüstiline fibroos kulgeb igaühel eri moodi, kuid «sihtmärk» on üks — lõpuks haarab see kogu organismi. «Mõnel on rängemad seedeprobleemid, teisel maksa- või kopsuhädad või isegi suhkru­haigus,» teab Maria. Temal on nõrgad kopsud ja tugevad seedeprobleemid. Kopsus olev sekreet on kõvasti kinni kleepunud ega tule iseenesest välja.

Õnnelik tuleb olla selle üle, et Marial pole diabeeti, mis käib selle tõvega sageli käsikäes, nagu ka maksa- ja reflukshaigused.
Meditsiinialal töötava Maria igapäevaellu kuuluvad ravimid, õige toitumisrežiim ja palju liikumist. Kui mõnikord ununeb rohi võtmata, siis toidurasvad ei seedu ja tulevad välja samal kujul, nagu sissegi läksid. See mõjub enesetundele laastavalt. Täiesti keelatud on Mariale väga happelised toidud ning gaseeritud joogid — need panevad kõhu hullusti valutama. Samuti teeb Maria iga päev hingamisharjutusi ja hingab auru, mis aitab liigset sekreeti kopsust väljutada.
Tal tuleb käia regulaarselt arsti juures ning neelata antibiootikume. Alkoholi ja tubakaga ei maksa patustada. «Mäletan, kui käisin kord ühes suitsuses baaris. Hommikul ärgates oli selline tunne, nagu oleksin ise kolm pakki sigarette ära tõmmanud,» naerab Maria.
Nõelravi Maria kiidab, kuid igasugused «posijad» naerab välja. «Soovitati näiteks sõrmed meepotti panna. Või siis viina sisse,» ei usu neiu nende võtete tõhususse. «Üks aga ennustas eimilleltki, et kolmeteistaastaselt olen täiesti terve tüdruk...» Asjatud lootused. «Niigi nõrgad kopsud jäävad aina nõrgemaks ja sekreeti tekib üha rohkem.»

Miski ei jää tegemata!
Tartu stomatoloogiakliinikus töötav ja tudengeid juhendav Maria loodab saatuse kiuste edasi õppida sotsiaaltööd. «Tahaks väga hädalisi aidata. Olengi praegu tugiisikuks ühele väikesele Evale, kes on samuti sündinud raske geneetilise haigusega ja vajab erihooldust ning abi ööpäev läbi,» ütleb ta.
Kindlameelne naine loodab perekonnagi luua. Kuigi Maria elukaaslast pureb sama haigus, ei võta see neilt pisipere lootust. «Selge on see, et võin haiguse lapsele pärandada. Tõenäosus, et laps sünnib tervena, on vaid 25 protsenti,» on Maria riskidega kursis.

Õnneks on meditsiin nii palju edasi arenenud, et vastsündinutele tehakse geenitestid, mis aitavad haiguse juba varakult tuvastada. Siis teab kohe sobivat ravi alustada.
Maria suhtleb ka teiste saatusekaaslastega peale oma mehe. Neil toimuvad iga-aastased laagrid, kus sõidetakse paadiga, ratsutatakse ja kuulatakse spetsialistide tarkusteri. Haiguse pärast ei jää temal küll midagi vahvat tegemata!
«Igal hommikul olen õnnelik, et ärkan ja võin vaadata taevasse tõusvat päikest. See ongi kõige suurem õnn — näha valgust,» sõnab Maria, kelle suurimad toetajad on ema, vanaema ja õed-vennad. «Kui ma haigeks jään, helistavad nad mulle kolm korda päevas,» sõnab ta naerdes. «Ja vaat siis ma tunnen, et ma tõesti elan!» Hille Kõrgesaar

Köhija ei pruugi olla sulle ohtlik!
«Ärge nähvake avalikus kohas kõvasti köhivale noorele inimesele, et istugu parem kodus ja ärgu nakatagu teisi!» paneb Maria ema Anne kõigile südamele. Võib-olla on tegu hoopis tsüstilist fibroosi põdeva inimesega, kes ei saa kuidagi oma köhahoogu peatada. Ta pole ümberseisjatele mingilgi moel ohtlik. Niigi on piin taluda seda rasket köha ja kui siis veel ka sõimatakse, on läbielamine topeltraske. Eesti Tsüstilise Fibroosi Ühingu kodulehel selgitatakse, et see on pärilik haigus – inimese seitsmendas kromosoomis asuvas geenis on viga. Haigus põhjustab välisnõrenäärmete talituse häireid: hingamis­teede limakiht on tihke ja kleepuv ning võib ummistada hingamisteed. Haigel on ka kõhunäärme seedefermente sisaldav sekreet tihke ja transport soolestikku häiritud, mille tagajärjeks on toidu puudulik seedimine ning valkude ja rasvade vaegimendumine.
Praegu on Maria pere eesmärk hankida massaaživest, mida mujal maailmas on kasutatud juba mõnda aega ning mis aitab väga edukalt tsüstikute kopsutegevust parandada. Eestisse pole see abivahend veel jõudnud, sest see on väga kallis. «Aga me töötame selle võimaluse nimel,» sõnab kindlameelne ema Anne.