Parim sõbranna: Mis on igavese sõpruse saladus? «Hoidke kontakti ja küsige nende käekäigu järele,» ütleb Ewe lihtsalt. Tema kirjasõber Doris on pikki aastaid olnud matemaatika ja füüsika õpetaja Saksamaal Jenas.: F: Kalev LilleorgEndine telediktor, praegu «Prillitoosi» juhtiv Ewe Kaselaan teab, mida tähendab tõeline sõprus. Ewe kirjasõprus sakslanna Dorisega on vastu pidanud 42 aastat. Kusjuures, tülli pole nad kordagi pööranud.

Kui Ewe (52) oli teismeline, oli kirjasõprus meeletult populaarne. Enamikul olid sõbrad siitsamast Eestist, aga neid leiti ka välismaalt. Kuna Ewe õppis Tallinna 42. keskkoolis saksa keele eriklassis, oli tal välismaise kirjasõbra «pidamine» suisa kohustuslik — keeleoskuse lihvimise eesmärgil.  
Kord, kui nende kooli tulid vahetus­õpilased Saksa DVst, kellega koos käidi ka Valkla pioneerilaagris ja kes pärast  kodudesse elama paigutati, oli õige hetk sõber välja valida. «Olime laagris olnud juba mitu päeva ja enamikul tekkinud uued tuttavad. Mina vaatasin niisama ringi ja osalesin ühistes tegevustes. Ühel hommikul tuli Doris minu juurde ja ütles, et tema tahab minu sõbraks hakata. Mul ei olnud vahet, ma ei tundnud niikuinii kedagi,» naerab Ewe.
Oleks ta siis teadnud, et nende sõprus on tugev isegi 40 aasta pärast, oleks ta ehk entusiastlikum olnud...
Tänapäeval on ilusa paberi ja põnevate kirjamarkide asemel mugav internet, mis läkitab kirja adressaadini ühe nupuvajutuse kiirusel. Aegu tagasi käsitsi kirjutades oli tavaline, et vahetati üks-kaks kirja kuus. «Doris oli virgem kirjutaja ja mina veidi laisem vastaja. Eks tema kirjutas emakeeles, mina aga võõrkeeles, nii et pidin sageli sõnaraamatu järele haarama.»

Peamiselt kirjutati oma elust, perest, koolist, hiljem ülikoolist ja pikkadest suvedest. Vahel olid kirjad üks-kaks, vahel neli-viis lehekülge pikad — kuidas sulg oli parajasti jooksnud — ja jutustasid kõigest, mis südamel, sealhulgas esimestest armumistest ja armastusest.
Ainult poliitikast ei räägitud kunagi. Ewe ei mäleta, et isegi 1989. aasta kirjades pärast Berliini müüri langemist erilise tähendusega rõõmu oleks olnud. «Doris lihtsalt kirjutas, et nüüd on see juhtunud, Saksamaa on jälle üks, nad on pidutsenud ja väga õnnelikud ning ootusärevad. Ja et nad poleks iial uskunud, et see juhtub.»
Dorise hilisematest kirjadest luges Ewe välja, et idasakslaste elu polnud taasühinenud Saksamaal sugugi nii roosiline, nagu nad olid lootnud. Tehti suurt vahet, kes olid idast, kes läänest, palk oli sama töö eest märgatavalt väiksem, tekkis palju ootamatuid probleeme, mis neid kui seni jõukalt elanud inimesi väga häiris.
Saksamaa ühinedes kaotasid oma elujärjes paljud, ka Dorise pere.
«Tegelikult oli Ida-Saksa olnud enamusele heaoluühiskond, kuigi unistati läänest. Kõige suuremat rõõmu tundis Dorise pere reisimisvõimaluste avardumisest ja siis nad muudkui reisisid, vist pool maailma läbi, nii palju kui raha oli,» meenutab Ewe Dorise kirjadest.

Saatsid pilte ja käisid külas
Kui esimest korda kohtusid Ewe ja Doris teismelistena Eestis, siis teist korda said nad kokku Saksamaal. «Käisin 1974. aastal Dorisel külas. Olime siis juba mõlemad üliõpilased. Pärast seda käis tema mul külas,» jutustab Ewe.
Kuidas Ewe ja Doris teineteist aastate tagant, mis neid väga muutsid, üldse ära tundsid? «Oma kirjades saatis Doris sageli fotosid. Nii nägin, kuidas tagasihoidlikust tüdrukust kasvas kena neiu ja ilus naine, alati perfektse meigi ja sätitud soenguga.»
Pühade puhul olid peale fotode pakkides ka kingid. «Aastaid sain mina ilusaid märkmikke, käekotte ja salle-rätikuid, meie saatsime vastu Eesti käsitööd ja muidugi oli alati mõlema pakkides maiustusi,» toob Ewe näiteks.
Ewel meenub Dorisega seoses veel üks naljakas seik. Nimelt kartis tema Saksa sõbranna väga koeri. «Minul oli ajal, kui ta meil külas käis, eriliselt suur koer ja oli päris palju tegemist, et neid kahte lahus hoida. Siis sain ka teada, et koertel on huumorimeel. Koer taipas kiiresti, et see tüdruk kartis teda, aga samas oli meie sõber, ja üritas siis peitust mängida: ilmus ootamatult kusagilt nurga tagant välja ja ehmatas Dorist, kes kohe kiljudes jooksu pani, silmanähtavalt rahulolev koer kannul lonkimas...»

Pühade ajal kaart posti!
Pärast Berliini müüri langemist ja Eesti iseseisvuse taastamist ei näinud sõbrannad üksteist hulk aastaid. Uuesti kohtusid nad 1993. aastal. «Olin tookord Saksamaal muudel asjaoludel, aga sõitsin oma mitusada kilomeetrit maha ainult selleks, et Dorisele külla minna.»
Nüüd ei ole Doris ja Ewe enam mitu aastat kirju saatnud, vaid mugavuse mõttes pigem meilinud ja kord aastas ka helistanud. «Jõulukaardi ja sünnipäevakaardi panen aga alati posti. Ja saan ka vastu.» See on ikka palju erilisem. «Ja paari aasta eest pidasime plaani, et kui tööta või pensionile jääme, siis reisime teineteise juurde pikemaks.» Ilona Talumets