|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Hea muusikatiim: Kõigi asjaosaliste sõnul mahuvad nad ideaalselt koos olema nii stuudios kui ka laval. «Vahel poisid nagistavad omavahel ja siis ma ütlen kõrvalt: rahu, rahu,» pajatab Mait.: F: Kalev LilleorgKui laulja Mait Maltis kümme aastat tagasi oma abikaasa tunduvalt noorema näitsiku vastu vahetas, levisid jutud, et Maidu poeg Jakko ei suuda isale sellist käitumist iial andestada. «Me pole Jakkoga mitte kordagi tülitsenud,» avaldab mees nüüd. Aga jah, suhteid on isa-poeg siluda saanud küll.
Mait Maltis (58) viib külalised oma Tallinna lähistel Muusika külas asuvas hubases palkmajas toreda pereidülli keskele.
Kristeli (34) ja Maidu kooselu, millest on sündinud poeg Margo (8) ja tütar Mari-Liis (3), ei kulgenud sugugi kohe algusest peale muretult. «Mait oli ju siis endise naisega koos ja ega mina ei arvanud, et ta päriselt ka ära tuleb,» meenutab Kristel. Aga Mait tuli ja vedas aastaid vägikaigast eksabikaasa Erikaga, kes mehele kuidagi lahutust anda ei soovinud.
«Miks just Maidust on püütud seda kõige patusemat teha?» ei mõista Kristel siiani. See, kui kolmas inimene mängu mahub, näitab tihti, et suhtes on juba midagi valesti, analüüsivad Mait-Kristel tagantjärele.
Olukorra tegi hullemaks seegi, et paljud kõrvalseisjad mõistsid mehe hukka ja visalt levisid kuuldused, et pojad Mikko (32) ja Jakko (30) on isa vastu pööranud.
Pojaga taas sõbraks pulmas
Ei olnud pojad ühti isale selga keeranud. Mikko isegi elas mõnda aega Maidu ja tema uue pere juures («Tema ütles mulle kohe, et paps, sa oled täismees, ise tead, mis teed.»). Jakko toimetas tõesti rohkem omaette ja läks vahepeal aastaks Ameerikasse muusikaliõpingutele.
Seda, et eelmise abielu lõppemise järel tema suhted Jakkoga veidi jahenesid, Mait ei eita. Ehkki ühtegi suurt tüli nende vahel ei tekkinud, olevat Jakko hoidnud rohkem ema poole, kellele ei meeldinud, et pojad isaga edasi suhtlevad. «Aga ta on mulle öelnud, et pole hetkekski mind oma mõtetest välja saanud,» räägib Mait.
Tuuled pöördusid eelmisel suvel, kui Mait ja Kristel otsustasid lõpuks oma kooselu ametlikuks teha ja ühed korralikud pulmad maha pidada. Kutse saadeti ka Jakkole, ehkki kumbki polnud kindel, kas isa uuest perest eemale hoidev noormees tuleb kohale. «Aga mul oli sisetunne, et küll ta tuleb,» sõnab Mait.
Jakko tuligi. Ja kas oli asi pulmade lõbusas meeleolus või miskis muus, aga igatahes olid Jakko ja Mikko viimaste peolt lahkujate hulgas.
Sellest ilusast õhtust saati on pojad ja papa aina lähedasemaks muutunud. «Ju Jakko vaatas ka lõpuks, et ma niisama ringi ei tõmba ja asi on õige,» ütleb Mait ausalt.
Isaroll ja vanaisaroll
Kohe-kohe algab Maidu esimene suur kontserdituur «Sõbrad koos». Tõeliselt eriline on see talle seetõttu, et minnakse kolmekesi — isale pakuvad seltsi Jakko ja Mikko. Miks nüüd ja miks nendega koos? «Aga kellega siis veel, kui mitte oma poegadega? Ootasin seda päeva kaua ja nüüd tundub aeg küps olevat,» teatab Mait. «Olen oma poegadega väga lähedaseks saanud ja suhtleme viimasel ajal üsna sageli.»
Loomulikult ühendab mehi muusika tegemine, kuid ka tööväliselt leitakse üksteisele aega ja saadakse Maidu juures kas või saunalaval kokku.
«Jakkol juhtus mõni aeg tagasi üsna tõsine autoavarii ja ta helistas esimeste seas just minule ja küsis nõu,» räägib Mait.
Oma soovitusi Mait poegadele peale suruma ei lähe, kuid tundub, et ühes asjas on poisid isa nõu kuulda võtnud. «Leian, et mees ei peaks laste tegemistega kiirustama,» avaldab Mait. Ja tõesti, kumbki poeg ei ole Maidust veel vanaisa teinud.
Mait kahetseb, et väga noorelt isaks saanuna ei mäleta ta kahe poja kasvamisest palju ja et teda ansambli Apelsin tiheda esinemisgraafiku tõttu nende jaoks alati olemas ei olnud. See-eest teevad isa-pojad kaotatud aega tagasi nüüd ja veedavad koos aega nii stuudios uute lugude lindistamisel kui ka kolmekesi koos laval.
«Ja ega see vanaisaroll isast väga kaugel ka enam ei ole,» pilgutab Mikko kavalalt silma. Epp Reinmets
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
