|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Ja läheb andmiseks. Soojendusharjutusi saadavad mõnusalt tuttavad pop-muusikarütmid. Samas kuulan kasvava hirmuga, kuidas hingeldan, ehkki möödunud on kõigest kümme minutit!
Järgmine on pulsikiirendusetapp, mis minu jaoks tähendab korduvaid palun-palun-palun-palveid mitte stepipingist mööda astuda. Sammuda tuleb ping peal, risti üle pingi, põlvetõstes, kükke tehes ja hüpates, vahepeal kästakse ka kõhuli visata. Ühel hetkel on sammukombinatsioonid minu jalgadele nii keerulised, et jään jänni ja vahin kaks sekundit ähmis näoga ringi. Ilmselt treener märkab seda, sest annab loa mugavdada raskemaid astumisi.«Aga seisma ja lihtsalt vaatama ei jää keegi!»
Algab kolmas etapp: funktsionaalne lihastreening, mille jooksul viiakse pulss alla tagasi. Stepipinki kasutame nüüd nagu hantleid. Näiteks võtame harkseisu, tõstame pingi kahe käega üles lõuani, seejärel keerame kordamööda paremale ja vasakule ning sikutame pinki üles ka ühe käega.
Egle rõhutab korduvalt kehahoiaku tähtsust, et harjutused mõjuksid õigetele lihasgruppidele. Ilmselt kuuluvad minu lihasgrupid ja koordinatsioon mingisse teist laadi nõrgemasse gruppi, sest korraga tunnen, et enam ei jõua — kõik sulab silme ees segaseks virvarriks.
«Sa jõuad veel! Sa jõuad veel!» toetab Egle kõige vaevarikkamate harjutuste juures. On see telepaatiline jõu ülekanne!? Sest juba ma tõstangi matti stepipingile, et jätkata kätekõverdustega.
Põhimõtteliselt selline näebki FitStar Attacki treeningtund välja: pulssi tõstvad harjutused vahelduvad pulssi langetava lihastreeninguga rahulikumas tempos. Iga etapi järel meenutab treener, et nüüd on käes joogipaus.
Trenni lõpetavad kõhu- ja seljalihaste harjutused. Pool tundi tagasi näis, et mu jõuvarud on läbi mis läbi, aga olen vahepeal end imekombel kogunud ning tunnen kõhu pingutamisest ja selja venitamisest suisa naudingut. Endal on ka veider. Aplaus ja trenn ongi läbi. Puhas võidurõõm! Helen Perk
Aeroobne intervalltreening kiirendab ainevahetust!
Treener Egle Eller ütleb, et kuna intervalltreeningu põhimõtet on sportlased kasutanud aastakümneid, mõeldigi välja üks sellel põhinev kohalikele naistele sobiv trenn, mis annab jõukohase koormuse igale harrastajale. Egle selgitab, et aeroobne intervalltreening tähendab raskema ja kergema koormuse vaheldumist. Suurema tempo ja koormusega viiakse pulss kõrgemale, funktsionaalsete lihasharjutustega taas alla. «Sellist treeningut peetakse parimaks rasvapõletajaks. Naistele on hea uudis see, et suurima koormuse saavad tuharad ja reied, mis on tuntud probleemsed piirkonnad, aga ilma ei jää ka ülejäänud kerelihased,» selgitab ta. Samuti kiireneb ainevahetus, mistõttu pidevalt treenides kukub ka kaal. Üldiselt, nendib Egle, sobib FitStar Attack kõigile. Ainult diabeedi ja/või kõrge vererõhu käes kannatajad peaksid enne arstiga, kas see trenn neile sobib. Treeningud toimuvad Sparta spordiklubis esmaspäeviti kell 20.00 ja neljapäeviti kell 17.00.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
