Alla ei tohi anda: Kadi soovitab kõigil, kel mõni häda, millele tohtrid jälile ei saa, küsida ka teise, kui tarvis kolmanda ja neljandagi arsti arvamust. «Tuleb otsida nii kaua, kuni õige abi käes,» teab Kadi omast kogemusest.: F: Helin LoikKadi Kadak võitleb iga päev valu ja liigesekangusega, sest tal on äge reuma. Selles ei oleks midagi erilist, kui ta oleks 83aastane vanamemm. «Kannatasin aastaid valu, sest arstid lihtsalt ei suutnud uskuda, et noorel tüdrukul on vanainimese haigus,» muigab 23aastane neiu mõrult.

«Ei tea, kas hakkab sadama, mul põlved nii valutavad!? Täna hommikul ei saanud jälle enne kaht tundi voodist üles, liigesed olid väga kanged!»
Nõndamoodi kujutame ette rääkimas oma vanaema või kurtmas naabrimemmekest, mitte 16aastast tüdrukut. Aga just selles vanuses hakkasid Kadit piinama tõsised põlve- ja seljavalud. «Koolis üle kitse hüpata ei saanud — selline tunne oli, et lähen katki,» meenutab Kadi.
Tollal ei mõistnud teda ei õpetajad (ju tüdruk tahab kehalise kasvatuse tunnist viilida!), ema (laps vajab lihtsalt tähelepanu) ega ka arst, kelle juurde Kadi oma mures pöördus. «Tohter ütles vaid, et lihased on pinges. Et käigu ma rohkem koeraga jalutamas — küll ma sellest peagi välja kasvan,» meenutab Kadi.
Aeg möödus ning Kadi harjus tõsiasjaga, et tema igapäevaellu kuuluvad liigesvalu ja hommikune seljakangus. 19aastaselt pöördus neiu taas arsti juurde, sest sedapuhku oli tema alatasa valutav põlv nii üles paistetanud, et ei mahtunud püksisäärdegi. «See pani lõpuks arstid uurima, et ehk on mul siiski muu viga kui kasvuvalud.»

Kuus arsti ja neli lõikust
Vereanalüüsidest selgus, et Kadil on tõesti midagi reumalaadset. Peamiselt ikka vanainimesi kimbutavat diagnoosi aga ei julgenud või ei osanud ükski arst panna.
«Aastaid ei teadnud mitte keegi, mis mul viga on,» ütleb Kadi, kes käis valude põhjuse teada saamiseks läbi viis arsti, enne kui leidis oma pääste­ingli hoopis internetiportaali arst.ee kaudu.
Diagnoosi — reaktiivne seronegatiivne artriit — pani reumatoloogIvo Valter, kellele noor naine on siiamaani ülimalt tänulik.
«Algul küll veidi pelgasin, kuid siis mõtlesin — mis mul kaotada? — ja kirjutasin talle oma murest,» meenutab Kadi. Kui teised arstid ei suutnud uskuda, et nii noorel inimesel võib olla reuma ja jätsid ta ilma õige ravita, siis Mardna ei jõudnud ära imestada, kuidas tollal alles 21aastane neiu nii suurtes valudes üldse elada oli saanud. Ja nõnda viis aastat...
Nüüdseks on Kadi läbi teinud neli lõikust, mille käigus on ravitud nii tema põlve, mõlemat kätt kui ka nina. Praegu valmistub ta mõne nädala pärast toimuvaks viiendaks opiks.
Kadi igapäevarutiini kuulub peotäis ravimeid (nädalas kokku 53 tabletti!), milleta ta oma elu ette ei kujuta. «Ühel päeval unustasin rohtu võtta ja järgmisel hommikul voodist üles ei saanud, selg sirgeks ei läinud,» toob ta selgitava näite.

Raske valik – valud või laps?
Selleks, et hommikune kangus kehast kergemini välja läheks, käib Kadi iga päev ka trennis. «Õige liikumine teeb imet,» teatab ta entusiastlikult. Tema päevi täidavadki praegu hommikune trenn, kodused majapidamistööd ja paar tundi koristajana palgatööl.
Seni veel ema ja noorema õega koos elav neiu ei nurise millegi üle, kuid loomulikult unistab temagi päris oma
kodust, perest ja lastest. «Aga kuidas ma oma kangete rohtude kõrvalt emaks saan, seda ei kujuta ette...» vangutab Kadi nukralt pead.
Üks peamisi valu leevendavaid põle­ti­kurohtusid on rasedatele rangelt vastunäidustatud ja samas Kadile asendamatu. «Eks siis pean tükk aega enne ja raseduse ajal oma reumavalusid kannatama,» lausub ta rahulikul toonil.
Kadi on leppinud saatusega, et päris terveks ei saa ta ilmselt kunagi ning kõik sellised noorele inimesele loomulikud tegevused nagu kükitamine või lume rookimine jäävadki tema jaoks vaevalisteks. «Aga ma ei haletse ennast ja haige inimesena end ei eksponeeri,» lööb ta pea selga.
Kadi loodab, et ehk on tema lugu õpetuseks teistelegi — selles osas, et kui tunned end halvasti, siis tuleb nii kaua otsida, kuni leiad õige arsti. Ja ka selles osas, et virisemine või masendusse langemine ei aita kunagi. Nõnda lähebki Kadi selle asemel, et voodis lamada, hoopis kuuri puid lõhkuma. Epp Reinmets