|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Elulooraamatule ei!: Vello mälestustepagas on pungil täis ülimalt põnevaid lugusid nii esinemistest, väljasõitudest kui ka lavatagusest melust. «Aga ma olen korduvalt elulooraamatutele ei öelnud, tunne ei ole õige,» sõnab Vello.: F: Helin LoikSel aastal tähistab Vello Orumets 50. lava-aastat. Rõõmus habemik lubab, et isegi kui jalad teda haigete põlvede tõttu alt veavad, ei jäta ta laulmist. «Kas või karguga lähen lavale, peaasi, et hääl kannab ja süda on terve,» astub ta juubeliaastale helgelt vastu.
Vello Orumets (68) elab viiendal korrusel. Tema koduukse taha jõudmine on paras katsumus — trepist ülesrühkimine võtab külalistel keele vestile. «Mina praeguste ilmadega väga õues ei liigugi,» tunnistab Vello juba ukselävel.
Siiski ei jää ükski tarvilik käik tal käimata, poodi või arsti juurde sõidutab teda üks hea kolleeg. Ülejäänud aja veedab Vello rahulikult koduseinte vahel, seltsiks raamatud ja televiisor. «Mulle meeldib üksinda olla ja kui oled sellises eas nagu mina, siis ei kipugi enam välja,» ütleb ta ja sätib end tugitooli mõnusalt istuma. «Eks ole juba ringi tuuseldatud ka,» rehmab laulumees käega ja tunnistab, et noorest peast ei löönud ta ühegi seikluse ees risti ette.
«Ei suutnud oodata sa mind...»
Oma lavakarjäärile tagasi vaadates tundub Vellole, et aastad on lennanud väga kiiresti. Seda, et pikal ja nägusal hõbekõril selle aja jooksul austajannadest puudust polnud, on selgemast selgem. «Eks on saanud ikka hullatud ka,» teatab ta
kelmikalt.
Nooruses jäi tal südamesse üks kaunis lauljanna, kelle soovis altari ette viia. Elu aga läks teisiti — Vello kutsuti sõjaväkke ja tütarlaps ei suutnud teda ära oodata. «Nagu Valgre laulusalmgi ütleb: «Ei suutnud oodata sa mind...»» ümiseb Vello ja ta silmad valguvad vett täis. «See oli ikkagi väga hea tunne, kuni võisin mõelda, et keegi mind kodus ootab,» meenutab ta nooruspõlve armastust, kes kahjuks on juba manalateele läinud. Hiljem, peamiselt artistide ja lavainimeste seas liikudes, ei tahtnud Vello enam kõrvetada saada ja nõnda ta üksikuks jäänud ongi.
Poissmehesaatusele vaatamata on Vellol siiski poeg. «Aga meil on tema emaga kokkulepe, et mina ei puutu nende ellu,» lükkab vanameister teema kõrvale. Naise soovi austades pole ta oma pojaga kunagi kohtunud.
Nii ongi Vello elu möödunud lauldes. Ta usub, et kui temast poleks lauljat saanud, oleks ta leidnud mõne teise lavaga seotud ameti, valinud näiteks näitlejatee. «Tegelesin mitu aastat ka balleti ja rahvatantsuga,» paotab Vello veel veidi kardinaid oma nooruspõlve kireva elu eest.
Hääl kannab, aga jalad?
Tormiline lavamenu on Vellot saatnud juba viiskümmend aastat. Esinemisi on tal olnud lugematult nii siin- kui sealpool piiri. Ja neid jätkub tänaseni. «Vähemalt korra nädalas tuleb ikka võtta ette üks pikem sõit ja siis neli korda 40 minutit laval olla,» ütleb Vello.
Hääl peab kontserdi ilusti vastu, aga vaat need põlved, mis pikast seismisest valutama kipuvad, teevad Vellole tõsist muret. Podagrat ehk lordide haigust põdev mees rahustab, et kõik on siiski kontrolli all, ta külastab regulaarselt arste ja ravib end hoolikalt. «Ma ei julge kappi vaadatagi, seal on salve ja tablette ikka ilmatuma hunnik,» naerab ta ise.
«Laulmist ma põlvede tõttu küll ei jäta, seda ma armastan üle kõige,» teatab Vello ja toob eeskujuks äsja Eestit väisanud Alla Pugatšova, kes samuti põlvevalude tõttu rohtu võtab ja vajadusel kas või kepi toel lavale jalutab. «Kui ma enam pikalt seista ei jõua, siis lähen ka karguga või istun lauldes puki otsas — seda viimast teevad ju nooredki,» on Vellol kõik läbi mõeldud. Pealegi, paljudel tema talendi austajatel on samuti juba kargud abiks võetud — vanus on teinud oma töö ja häbeneda pole siin midagi.
Vello on kindel, et nii kaua kui hääl on olemas, süda terve ja pea selge, ei ole põhjust närveerida. «Olen oma elus juba piisavalt virisenud. Otsustasin, et enam mitte!» lubab ta entusiastlikult. «Mõni mees ei elagi nii kaua, kui mina laval olen olnud,» muheleb ta. Epp Reinmets
Vello ja Ada sõprus läbi
Vello lükkab ümber eksiarvamuse, justkui oleks tema ja Ada Lundver lahutamatud südamesõbrad. «Otsustasin, et ei suhtle enam temaga ja kõik,» sõnab ta kindlalt. Põhjuseks sai Ada komme napsise peaga meedias liiga palju sõna võtta. See aga on Vellole vastukarva. «Tema jutt oma kolmest abordist Urmas Oti mälestussaates oli kohutavalt labane, samuti pikad jutud minu joomistest,» nahutab Vello. Seepärast ongi Vello suhted Adaga katkestanud ja õnnitleb teda vaid sünnipäevade puhul viisakalt telefonitsi.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
