Elulooraamatule ei!: Vello mälestustepagas on pungil täis ülimalt põnevaid lugusid nii esinemistest, väljasõitudest kui ka lavatagusest melust. «Aga ma olen korduvalt elulooraamatutele ei öelnud, tunne ei ole õige,» sõnab Vello.: F: Helin LoikSel aastal tähistab Vello Orumets 50. lava-aastat. Rõõmus habemik lubab, et isegi kui jalad teda haigete põlvede tõttu alt veavad, ei jäta ta laulmist. «Kas või karguga lähen lavale, peaasi, et hääl kannab ja süda on terve,» astub ta juubeliaastale helgelt vastu.

Vello Orumets (68) elab viiendal korrusel. Tema koduukse taha jõudmine on paras katsumus — trepist ülesrühkimine võtab külalistel keele vestile. «Mina praeguste ilmadega väga õues ei liigugi,» tunnistab Vello juba ukselävel.
Siiski ei jää ükski tarvilik käik tal käimata, poodi või arsti juurde sõidutab teda üks hea kolleeg. Ülejäänud aja veedab Vello rahulikult koduseinte vahel, seltsiks raamatud ja televiisor. «Mulle meeldib üksinda olla ja kui oled sellises eas nagu mina, siis ei kipugi enam välja,» ütleb ta ja sätib end tugitooli mõnusalt istuma. «Eks ole juba ringi tuuseldatud ka,» rehmab laulumees käega ja tunnistab, et noorest peast ei löönud ta ühegi seikluse ees risti ette.

«Ei suutnud oodata sa mind...»
Oma lavakarjäärile tagasi vaadates tundub Vellole, et aastad on lennanud väga kiiresti. Seda, et pikal ja nägusal hõbekõril selle aja jooksul austajannadest puudust polnud, on selgemast selgem. «Eks on saanud ikka hullatud ka,» teatab ta
kelmikalt.
Nooruses jäi tal südamesse üks kaunis lauljanna, kelle soovis altari ette viia. Elu aga läks teisiti — Vello kutsuti sõjaväkke ja tütarlaps ei suutnud teda ära oodata. «Nagu Valgre laulusalmgi ütleb: «Ei suutnud oodata sa mind...»» ümiseb Vello ja ta silmad valguvad vett täis. «See oli ikkagi väga hea tunne, kuni võisin mõelda, et keegi mind kodus ootab,» meenutab ta nooruspõlve armastust, kes kahjuks on juba manalateele läinud. Hiljem, peamiselt artistide ja lavainimeste seas liikudes, ei tahtnud Vello enam kõrvetada saada ja nõnda ta üksikuks jäänud ongi.
Poissmehesaatusele vaatamata on Vellol siiski poeg. «Aga meil on tema emaga kokkulepe, et mina ei puutu nende ellu,» lükkab vanameister teema kõrvale. Naise soovi austades pole ta oma pojaga kunagi kohtunud.
Nii ongi Vello elu möödunud lauldes. Ta usub, et kui temast poleks lauljat saanud, oleks ta leidnud mõne teise lavaga seotud ameti, valinud näiteks näitlejatee. «Tegelesin mitu aastat ka balleti ja rahvatantsuga,» paotab Vello veel veidi kardinaid oma nooruspõlve kireva elu eest.

Hääl kannab, aga jalad?
Tormiline lavamenu on Vellot saatnud juba viiskümmend aastat. Esinemisi on tal olnud lugematult nii siin- kui sealpool piiri. Ja neid jätkub tänaseni. «Vähemalt korra nädalas tuleb ikka võtta ette üks pikem sõit ja siis neli korda 40 minutit laval olla,» ütleb Vello.
Hääl peab kontserdi ilusti vastu, aga vaat need põlved, mis pikast seismisest valutama kipuvad, teevad Vellole tõsist muret. Podagrat ehk lordide haigust põdev mees rahustab, et kõik on siiski kontrolli all, ta külastab regulaarselt arste ja ravib end hoolikalt. «Ma ei julge kappi vaadatagi, seal on salve ja tablette ikka ilmatuma hunnik,» naerab ta ise.
«Laulmist ma põlvede tõttu küll ei jäta, seda ma armastan üle kõige,» teatab Vello ja toob eeskujuks äsja Eestit väisanud Alla Pugatšova, kes samuti põlvevalude tõttu rohtu võtab ja vajadusel kas või kepi toel lavale jalutab. «Kui ma enam pikalt seista ei jõua, siis lähen ka karguga või istun lauldes puki otsas — seda viimast teevad ju nooredki,» on Vellol kõik läbi mõeldud. Pealegi, paljudel tema talendi austajatel on samuti juba kargud abiks võetud — vanus on teinud oma töö ja häbeneda pole siin midagi.
Vello on kindel, et nii kaua kui hääl on olemas, süda terve ja pea selge, ei ole põhjust närveerida. «Olen oma elus juba piisavalt virisenud. Otsustasin, et enam mitte!» lubab ta entusiastlikult. «Mõni mees ei elagi nii kaua, kui mina laval olen olnud,» muheleb ta. Epp Reinmets

Vello ja Ada sõprus läbi
Vello lükkab ümber eksiarvamuse, justkui oleks tema ja Ada Lundver lahutamatud südamesõbrad. «Otsustasin, et ei suhtle enam temaga ja kõik,» sõnab ta kindlalt. Põhjuseks sai Ada komme napsise peaga meedias liiga palju sõna võtta. See aga on Vellole vastukarva. «Tema jutt oma kolmest abordist Urmas Oti mälestussaates oli kohutavalt labane, samuti pikad jutud minu joomistest,» nahutab Vello. Seepärast ongi Vello suhted Adaga katkestanud ja õnnitleb teda vaid sünnipäevade puhul viisakalt telefonitsi.