Õnne tänava lastehoius võtavad kõik lauasistujad enne sööma hakkamist kätest kinni ja loevad salmi, milles tänatakse maad ja päikest, mis on toidu andnud. Alles pärast seda lastakse toidul hea maitsta.: F: Aldo Luud«Vahel on mul tunne, et siin on mu laps paremini hoitud kui kodus,» naerab Liisa Maasik, kelle kolmeaastane poeg Rasmus käib Tartus aadressil Õnne 13 asuvas pisikeses lastehoius. Tavalasteaiaga võrreldes on siin kära kõvasti vähem ja kasvatajatel iga lapse jaoks aega tublisti rohkem.

Teada-tuntud mure — lasteaiakohtade nappus — sundis paari aasta eest grupi ettevõtlikke Tartu lapsevanemaid koonduma ja looma MTÜ Tartu Lastehoiuselts. Nüüdseks on seltsil juba mitu rühma eri linnaosades. Naljaga pooleks võib Õnne tänava lastehoidu nimetada ka mahe- või ökolastehoiuks: plastmassist ja patareidega mänguasju siit ei leia ja lastele pakutakse mahetoorainest tehtud toitu.
Õnne tänava hoius tegutseb kaks rühma. Sõimerühmas käivad pooleteise kuni kahe ja poole aastased lapsed ning see on lahti 8.30—13.00. Siis tulevad emad-isad neile järele ja lõunauinaku teevad põnnid juba kodus. Suuremate laste rühm alustab samuti 8.30 hommikul, ent töötab kuni 17.30ni.

Lapsevanem Liisa tõdeb, et lastehoius kasutatavad Waldorf-pedagoogika elemendid on talle väga meeltmööda. «Palju maalimist, puidust sisustus, lihtsad mänguasjad, palju õuesolemist ja vaba mängu, hästi kindel päeva- ja nädalaplaan,» loetleb ta märgusõnu, mis Õnne rühmast rääkides meenuvad.
Kolmeaastase Karmeni emale Ragne Ipsberg-Kurrikoffile meeldib, et lastehoius on vanematel suur sõnaõigus, kas või näiteks laste toidu osas. Soe lõuna tuuakse ühest kohvikust, lihtsamad söögid valmistatakse kohapeal ning ainult võimalikult mahedatest ja naturaalsetest toiduainetest. Sellist nn lastemenüüd nagu kalapulgad, pihvid ja viinerid ei pakuta Õnne tänavas kunagi. Magustoiduks on tihti naturaalne jogurt või kohupiim, mida segatakse koduse moosiga. Kogu aeg on lastel näksimiseks võtta porgandi- ja kaalikalõigud.

Mida rohkem päike oma sooja kevadist palet näitab, seda raskem on lapsi õuest tuppa lõunale saada. Liisa ütleb, et lapsed võivad ju poriseda, et nad ei taha parajasti süüa / magada / õue minna / õuest ära tulla, aga tegelikult annab kindel päevakava neile turvatunde. Kasvatajad on leebed, kuid järjekindlad ja saadavad kõiki rutiinseid tegevusi (nagu õueminek, tuppatulek, küpsetamine jne) lihtsate rituaalsete lauluviisidega.
Väikesed rituaalid on selles lastehoius tähtsad. Hommikul öeldakse kõigepealt koos tere algavale päevale. Pärast hommikusööki võetakse ette maalimine, küpsetamine, meisterdamine vms. Järgneb mänguaeg ja siis minnakse õue. Seejärel ootab mudilasi lõunasöök ja päevauni. Uinakul ei ole kindlat lõpuaega, iga laps magab nii kaua, kui Une-Matil liiva jagub. Pärast seda on mänguaeg ja õhtuoode.
Liisale meeldib kõige enam see, et Õnne tänava lastehoius ei suruta lapse isiksust alla ega pärsita tema loovust. «Kui laps joonistab sinise päikese, siis siin ei tule kasvataja talle ütlema, et nii on vale, tee kollane,» toob ta näite.  Eve Jaakson

Soovid luua lastehoiurühma?
Tartu Lastehoiu Seltsi asutajaliige Epp Petrone annab kümme nõuannet, millest alustada.
1. Seadusandlus. Lapsehoiuteenus on reguleeritud sotsiaalhoolekande seadusega. Ühel hoidjal on lubatud hoida maksimaalselt 10 last (kuid alla 3aastased loetakse kahe lapse eest).
2. Koostöö. Me võime nõu anda, ühenduge e-posti aadressil info@lastehoiuselts.ee.
3. Ruumid. Need peaksid asuma esimesel või teisel korrusel. Sobivad nii kortermajad, eramajad kui ka ühiskondlikud hooned. Oluline on, et lähedal asuks hoov või mänguväljak. WC ja köögiplokk peaksid vastama tervisekaitsenõuetele. Ahiküte on lubatud, aga ahjusuue ei tohiks olla laste mängu­ruumis.
Võimalik on läheneda ka loominguliselt: uurige, ehk saab teha koostööd mõne organisatsiooniga, kes kasutab ruume õhtuti, pärast lastehoidu, või rentida päevaajaks mõne tulevase lapsevanema või lapsehoidja enda valduses olevaid ruume.
4. Tervisekaitse. Kui ruumid on leitud, tuleb esitada tervisekaitseametile taotlus lastehoiurühma avamiseks. Tuleb võtta kraanist veeproov, pudeli ja instruktsiooni selleks saad tervisekaitseametist. Samuti peab üle mõõtma ruumide valgustuse (vastav spetsialist töötab tervisekaitseameti juures, valgustust mõõdetakse pimeda ajal või pimendatakse ruumid selleks ajaks akende katmise teel). Kui see kõik on tehtud, tuleb kutsuda tervisekaitseametnikud ruume üle vaatama.
5. Toitlustamine. Selleks on tarvis toiduameti luba. On kaks võimalust: teavitamine (vähem paberitööd; sobib juhul, kui kohapeal suuremat keetmist ette ei võeta, lastele pannakse lõunasöök kodust karbiga kaasa või ostetakse toit igapäevaselt sisse) või tunnustamine (sel juhul on paberitööd rohkem, aga tulemusena võib hakata ise lastehoiu ruumides süüa tegema).
6. Hoidja. Samaaegselt peate leidma lastehoidja, kellel peab olema lastehoidjate kutsekoolituse või pedagoogilise hariduse tunnistus (sobib ka õpetaja-aasta läbimine magistrantuuris).
7. Tegevusluba. Kohalikule omavalitsusele tuleb esitada taotlus lastehoiu tegevusloa saamiseks.
8. Hoolduslepingud. Tuleb sõlmida rühma nimekirjas olevate laste vanematega laste hoolduslepingud ja taotleda kohalikult omavalitsuselt pearaha (selle suurus ja maksmise kord on igas omavalitsuses erinev).
9. Ruumide sisustamine. Paralleelselt muu asjaajamisega tuleb sisustada ruumid: tuua sisse voodid, toolid, lauad ja mänguasjad. Võimalusi on mitmeid: kas koguda alustava rühma vanematelt kohe inventariraha või arvestada see eelarves igakuise kohamaksu sisse. Kindlasti tasub läbi helistada ka kohalikud lasteaiad ja küsida, ehk on neil annetada vana mööblit.
10. Eelarve. Jooksvad kulud tuleb katta vanemate makstavast kohamaksust ja omavalitsuse poolt eraldatavast lastehoiuteenuse toetusest. Majanduslikult on suuremad hoiurühmad (kuni 12 last ja kaks kasvatajat) tulusamad, sest siis on ühe lapse kohta tehtavad kulutused väiksemad. Samas on võimalik teha ka pisemaid ja ühe kasvatajaga rühmasid. (vt ka www.lastehoiuselts.ee)