Implataadist: «Olin küllaltki suur, kui ka Eestis hakati kuulmisimplantaate paigaldama. Selle saajate nimekirja ma kahjuks ei mahtunud ja nüüd pole selle peale enam mõelnud,» räägib Heleen-Mary.: F: Kalev Lilleorg«Ükskord kirjutas noormees mulle: «Ise oled nii ilus, aga kurt!» Küsisin vastu,
et kas sa arvasid siis siiani, et kurdid on koledad,» jutustab Heleen-Mary, kes esindab Eestit juulis toimuval rahvusvahelisel kurtide iludusvõistlusel Gruusias.

Heleen-Mary (19) oli sündides kuulja, kuid kaheksakuuselt sai ta ühe meditsiiniõe eksituse tõttu uusaastaööl haiglas ravimit, mis oli määratud meningiidihaigele täiskasvanule. Selle fataalse eksituse tõttu jäigi Heleen-Mary kurdiks. Tal pole mälestust iseenda häälest ega muudest helidest, kuid ta leiab, et selle tõttu pole tal elus ka midagi tegemata jäänud.

Viipekeele õppimine näitab, et hoolitakse
«Ma oskan veidike ka rääkida,» avaldab Heleen-Mary, keda tihti kutsutakse ka lihtsalt Heleeniks. «Aga kuna ma ei ole oma häält kunagi kuulnud ega kontrollida saanud, siis olen rääkides natuke ebakindel. Peamine, et ei arvataks, et kurt inimene on automaatselt ka tumm. Sõna «kurttumm» kasutamine tegelikult solvab kurte,» selgitab Heleen.
Inimesed on erinevad — on neid, kel on Heleeni jutust raske aru saada, ja neid, kel mitte. «Kui näen, et minust ei saada aru, siis toksin teksti telefoni või kirjutan paberile,» avaldab ta.
Heleenile loeb väga palju, kui uus tuttav tahab tema pärast viipekeelt õppida. Tavaliselt hakataksegi innukalt pihta, aga mingi aja pärast entusiasm raugeb. «On ka inimesi, kes edasi pingutavad, aga neid on vähe,» märgib Heleen, kes leiab, et need, kes tahavad temaga suhelda, võiksid viipekeelt natuke siiski osata. «Ei pea kõike oskama, võiks veidikenegi üritada. Nii ei saa, et pean kogu elu huultelt lugema ja kirjutama. See näitab mulle pigem, et minust ei hoolita piisavalt, et mu elu natukenegi lihtsamaks teha.»
Eestlaste suhtumine kurtidesse ja vaegkuuljatesse on Heleeni hinnangul suhteline: vahel peljatakse ja kohmetutakse, teinekord jällegi ollakse ülimalt abivalmid. «Kõige julgemad on need, kellel oma tutvusringkonnas on kurt inimene,» on ta tähele pannud.
Kuidas aga suhtuvad Heleeni oma­pärasse noormehed, kes imekauni neiuga tuttavaks tahavad saada? «Paljud suhtuvad täiesti normaalselt, neid see ei
häiri — või vähemalt mulle tundub nii. Kuid on olnud ka neid, kes ei suuda uskuda, et kurt olen,» teatab Heleen, kes eakaaslastega suhtleb tihti SMSi või MSNi teel.
«Ükskord kirjutas noormees mulle: «Ise oled nii ilus, aga kurt!» Ma küsisin vastu, et kas sa arvasid siis siiani, et kurdid on koledad. Pole ju nii imeliku jutu peale midagi öelda! Mis see ilu siia puutub?» meenub neiule üks seik. Heleen on märganud, et mõned kutid ei julge rääkima tulla. Või kui lõpuks tulevad, siis tunnistavad, et ei teadnud, kust või kuidas alustada. «Aga võib-olla pole nad ka kuuljate tüdrukutega tutvumises eriti julged?» arutleb ta.
Heleeni sõnul pole kurtidele mingi probleem suhelda pliiatsi ja paberi abil. «See on nii tavaline,» kinnitab ta. Pigem tüdinevad sellest hoopis kuuljad. «Kuuljatel on ju palju mugavam kuuljatega rääkida — ei pea pingutama. Kes siis ikka kogu aeg pingutada viitsib?!»

Saab kõike teha, ka ööklubis tantsida
Heleen kinnitab, et tal pole elus ükski asi kurdiks olemise pärast tegemata jäänud. Ööklubiski käib ta tantsimas nagu kõik noored. Muidugi tekib nüüd igal kuuljal küsimus: kuidas muusika temani jõuab? Heleen selgitab lahkelt: ta tunnetab muusika rütmi vibratsiooni. «Mida kõvem muusika, seda parem ja madalaid helisid ma natuke ka kuulen,» märgib ta.
«Saan enam-vähem kõike teha mis kuuljadki. Mõned asjad on tõesti siiski välistatud. Näiteks kui tahaksin advokaadiks saada, siis see ei õnnestuks, sest olen kurt. Otsesuhtlemisega seotud valdkonnad ja tegevused jäävad mulle kättesaamatuks,» toob ta välja fakti, mille ette on seatud.
Väidetakse, et inimesel, kellel mõni meel on puudu või nõrgem, on mõni teine sellevõrra tugevam. Heleen ei julge seda kindlalt kinnitada. «Enamasti teeb ikka harjutamine meistriks. Näiteks mina kirjutan arvutis hästi kiiresti ja sõnumite trükkimises võiksin vist lausa maailmameistrivõistlustele minna,» naerab ta.
Kuna mittekuulmine seab piiranguid, tegelebki Heleen palju selliste asjadega, mille puhul on tähtsam hoopis nägemine, näiteks harrastab fotograafiat ja õpib sisekujundust. Aga ta ei usu, et värvide kokkusobitamine ja muud taolised anded on kuidagi seotud sellega, et ta ei kuule.
Vaevalt et ka Heleeni ebamaist ilu saaks «looduse kompensatsioonide» alla liigitada. Ja ega peagi. Tähtis on see, et tänu oma ilule esindab Heleen Eestit juulis Gruusias toimuval rahvusvahelisel kurtide iludusvõistlusel «Miss Deaf Word», mida on korraldatud juba kümme aastat. «Avanes võimalus minna ja ma eriti pikalt ei kaalunud. Tänu «Stiilipäeviku» saatele ja Ženja Fokinile langes nüüd ka kleidimure ära,» vihjab neiu hiljutisele telekogemusele. Võistluse talendivooruks harjutab ta tuntud mustkunstniku Charleka abiga üht mustkunstitrikki. «Ja püüan ka trenni teha ning kaalust alla võtta, muidu saan veel maailma kõige paksema missi tiitli,» viskab ta nalja ja lisab häbenemata, et ilu on tal geenides. «Minu meelest on mu perekonnas eranditult kõik ilusad, isegi kass on väga ilus!»

Eestis pole kurdi elu kerge
Kurtide iludusvõistluse peamine eesmärk on kurtide kultuuri tutvustamine maailmale. Heleen leiab, et kui ta suudab sel võistlusel osalemise kaudu ka meie maal kellegi kurte paremini mõistma panna, on tema ülesanne täidetud.
Kui Heleenile antaks raha, et saata korda üks heategu, siis aitaks ta väikeseid haigeid lapsi. «Armastan lapsi üle kõige maailmas ja ei ole midagi kurvemat kui haige laps! Kui mul raha oleks, siis aitaksin ka neid kurte, kellel ei jätku raha, et viipekeele tõlgi eest maksta,» arutleb Heleen.
Tõepoolest, Eestis on kurtide ja vaegkuuljate abi ressursid piiratud. Heleeni sõnul on meil küll seadus, mis ütleb, et kurdid peavad saama kasutada abistajat ehk tõlki, aga paraku see hästi ei toimi. Raha eraldatakse nii vähe, et sellest ei jätku tõlgi palkamiseks isegi nii elementaarseks vajaduseks nagu arsti külastamine.
«Võib-olla siis ei ole tõlki niipalju vaja, kui näiteks töö on olemas ... Aga minul ei ole tõlki enam mitu kuud koolis kõrval olnud ja ega ma ei teagi, mis sügisel mu õpingutest saab. Tahaksin üle kõige oma koolis edasi käia, kuid meil on enamik tunde sellised, kus õpetaja räägib. Ilma tõlgita vaatan küll õpetaja suu liikumist ja püüan aru saada, aga väga paljust ikkagi ei saa ka,» selgitab Heleen isikliku näite põhjal tõlgi vajalikkust.
Neiu tunneb suurt muret ka tööpuuduse pärast. Kui kuuljatelegi ei jätku ametikohti, siis kurtidel on tööd leida veel sada korda raskem. Heleen aga pole põdeja ning proovib neiski asjus head näha. «Õnn peitub endale meele­päraste tegevuste tegemises ja heas läbisaamises teiste inimestega,» ütleb ta. Heleen valdab kunsti, mida kuuljad tihti unustama kipuvad — tunda rõõmu olemasolevast ja mitte viriseda selle pärast, mida pole. Ilona Talumets