«Minu jaoks pole mingi küsimus tegelda vanade inimeste või kodututega,» ütleb Riina, kes ei pea vestlusi kodutute või vanadekodus elavate inimestega kaugeltki mitte aja raiskamiseks. Nii vanadekodus kui ka kodutute hulgas on ta alati oodatud.: F: Helin LoikMida teevad edukad ja töised inimesed vabal ajal? Eks ikka trenni või reisivad või tšillivad niisama. Aga Riina Oskar käib vanadekodus. Miks ometi?

Kaunis, lopsakate lokkidega ja edukas pangaametnik istub Iru vanadekodu puhkenurgas nagu oma kodus ja ajab nelja sealse elanikuga juttu. Helga (91), Ljudmilla (88), Evi (84) ja härrasmees Sulev (54) neelavad iga tema sõna nagu janused kaevul vett. Kahel neist ei käi kunagi ühtegi külalist — sugulased on juba ammu siitilmast lahkunud. Sulev ei taha ise, et ta lapsed näeksid isa vaeva ja viletsust. Riina (40) külaskäigud teevad neile kõigile rõõmu ja toovad välismaailma kui värske õhu puhangu eakatekodu rutiini.
Üksikute-unustatutega on Riina vähemalt kord kuus rääkimas käinud juba paar aastat. «Ega mu sõbrad ja sugulased ei saa sellest aru ja paljud isegi ei tea. Teised jälle küsivad, et miks ma seda teen — käin vanadekodus ja suhtlen ka kodututega,» nendib ta.

Pole maailmaparandaja
«Ma käin siin iseenda pärast. Näen seda rõõmu, mida minu käik neile inimestele valmistab ja see tekitab jälle minu sees üleva tunde,» mõtiskleb Riina. Ta ei mõista, kui tema harjumust ohvriks või kohustuseks peetakse — vastupidi, see pole mingi vaev, Riinale meeldib vanade inimestega rääkida ja neid aidata.
Riina ei salga, et muidugi on ta vahel mõelnud, et pühapäeval oleks ehk hoopis toredam kohvikus sõbrannadega lobiseda ... Kuid kõik inimesed saavad ükskord vanaks ja soovivad südamepõhjas rohkem tähelepanu, kui noored neile anda tahavad ja selleks aega leiavad. «Ja see on ju vaid paar tunnikest pühapäevast,» täpsustab ta. Mõnikord on Riina omaette arutanud, et käiks vanadekodus sagedaminigi, kuid tihe graafik seab paraku piirid. «Ja eks ma olen teinekord laisk ka,» muigab naine.
Riina hindab eakate elu Iru vanadekodus, võrreldes näiteks kodutute seisuga, väga heaks. Õõva tekitavatest seikadest: vanainimeste peksmisest, sõimamisest, hooldamata-kasimata jätmisest ja halvaks läinud söögiga toitmisest, tema kuulnud pole. «Neil on toit ja peavari olemas, siin on puhas ja hooldajad on sõbralikud,» kiidab Riina. Neli Iru elanikku noogutavad tema jutu peale hoogsalt. Proua Evi täiendab rõõmsalt: «Meil on siin tore kollektiiv!»
Kuid Riina teab sedagi, et enamasti satutakse vanadekodusse vastu oma tahtmist. «Kõige südantlõhestavam ongi kuulata, kui keegi räägib, et tegelikult ei tahaks ta siin olla,» märgib ta. On muidugi tõesti neid, kelle tervislik seisund on nii vilets, et neil oleks üksi kodus olla vaat et eluohtlik, kuid väga paljud on jäänud oma elupaigast ilma ka sugulaste ahnuse või hoolimatuse tõttu. «Mõned jälle ei taha oma lastel kaela peal olla ja tulevad siia, kuigi tegelikult nad ei tahaks kodust ära kolida.»
Riinat ärritavad sellised olukorrad väga, kuid sellegipoolest ei sekku ta kellegi ellu ega sugulaste otsustesse. «Ma ei ole maailmaparandaja, ma ei saa ju siin midagi teha,» raputab ta jõuetult pead.

«Ma ei karda kodutuid.»
Esimest käiku Iru vanadekodusse mäletab Riina väga selgelt: «See oli kaks aastat tagasi, kui kirikus kutsuti, et vaja on vanu inimesi aidata.» Ta on nõus, et kirik avas tema silmad, kuid ta arvab, et hoolivus on inimestes juba emapiimaga sees, selleks on vaja lihtsalt väikest tõuget. Riina on Oleviste kiriku ja ka selle hoolekogu liige.
Vanade ja kodutute aitajal on kasvanud ajapikku paks nahk. «Kuigi ega minagi taha väga kehvas seisus ja lehkavat kodutut kallistada, aga ma ei karda neid,» kinnitab Riina siiralt. Sõnulkirjeldamatut rõõmu tunneb ta siis, kui mõni tuttav kodutu naaseb normaalsesse ellu (seda juhtub!). Kõige kurvemad päevad on need, kui vanadekodusse jõudes Riinalt küsitakse, et kelle juurde, ning siis selgub, et seda inimest polegi enam. «Need on väga rasked hetked, valusad,» lausub Riina vaikselt.

Hoolige enne, kui on hilja
«Vanadekodus ja kodutute varjupaigas käima hakates sain aru, et minu elul pole mitte midagi viga ja mul pole mitte mingit õigust millegi üle viriseda. Sellepärast ma peangi seal käima, et seda endale meelde tuletada,» leiab Riina veel ühe põhjuse. Samuti on see pannud naise sügava lugupidamisega suhtuma oma vanematesse ja tänama Jumalat oma hea elu eest.
Riina arvates ei mõista noorem generatsioon, kui hindamatu ja kaduv väärtus on meie vanemad ja vanavanemad. «Ma tahaksin, et noored hooliksid rohkem ja paneksid oma esivanemaid tähele enne, kui on juba hilja. Mul on väga kahju, et minu vanavanemad pole enam elus ja ma ei saa nendega rääkida! Küllap ma teismelisena mõtlesin ka nii, et ah, vanad ei saa ju noorte asjadest aru ja nad on nii tüütud,» naerab Riina. Kuid nüüd ta teab ja oskab hinnata iga momenti oma ema ja isaga. «Oma vanematega tahan ma ikka lõpuni koos olla ning vanadekodusse ei pane ma neid mitte iialgi!» Kaire-Külli Kuldbek