Faasanid on lennukad: Faasanid võivad ka ise end puuris vigastada, kui nad on ärritunud või satuvad segadusse. Nimelt lendavad nad püstloodis üles, tehes seda väga äkiliselt.: F: Kalev LilleorgIgal meist on oma peidus pool. Mõnel helgem, mõnel riuklikum. Aga kas teadsite, et suurte kogemustega arst Peeter Mardna pühendub pärast meditsiiniteemaliste murede lahendamist ... kanadele? Doktor Mardna on nimelt kirglik faasanikasvataja.

Kui tavaliselt võetakse lemmikloomaks kass või koer, siis arsti ja julge sõnavõtjana tuntud tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja Peeter Mardna (71) peab oma maakodu õuel paksude metsade vahel hoopis faasaneid. Kuigi nende Aasia päritolu kana-aristokraatide liha peetakse kogu maailmas hõrguks delikatessiks, ei tee Mardna oma faasanitest iial ei praadi ega pasteeti. «Nad on ikka ilu pärast,» ütleb tohtrihärra.

Neli koledat tapatalgu
Doktor Mardna Sauesöödi maakoju viib pikk käänuline tee läbi Vääna-Jõesuu metsa. Selle imekauni koha ostis 1936. aastal tema isa Leonhard Mardna, lugupeetud mees, kes oli Eesti Vabariigi kaitsejõudude vanemarst ja Konstantin Pätsi ihuarst.
«Siin oli laut ja seal kuurialune, viimasest tegin 1953. aastal toa,» osutab Mardna käega ja märgib, et kunagi peeti siin talus lehmi, lambaid ja sigu nagu ikka. Nüüd on maakodu lihtsalt mõnus pelgupaik, kuhu pageda kärarikka linnamelu eest. Siin armastab aega veeta kogu pere.
Viimased viisteist aastat on Mardna suureks hobiks olnud faasanite pidamine. Praegu siblib neid aedikutes ringi kahekümne ringis. «Siin on jahifaasanid, hõbefaasanid, see väike on mikaadofaasan, seal on veel teemantfaasanid, kuldfaasanid, kuningfaasanid,» tutvustab peremees oma lemmikuid. «Ja vaadake veel neid kõrvukaid faasaneid — näod nagu kuradil peas, täpselt nagu tegelased teatrist! Armumängud on neil ka sellised julmad — näete, kukk on kanale suisa augu pähe nokkinud!»

Järgmisena viib Mardna meid läikfaasanite juurde. Tal on nende pärast mure: nad on siin juba kolmandat aastat, aga kana ei taha muneda. «Ei tea, mis tal on. Paariline peaks küll sobima, sest ega siin valikuvõimalust palju pole,» märgib mees.
Oma rikkaliku faasanite kogu on Mardna pidanud pidevalt täiendama. Juba neli korda on käidud aedikuid sõna otseses mõttes tühjaks söömas. Peamised paharetid on nugised ja rebased. «Esmalt oli aedik pealt kaetud nailonvõrguga — sellele hüppas nugis peale ja näris end sealt läbi. Seejärel kaevasid need sindrinahad juba aia alt läbi. Nüüd olen pool meetrit raudplaati maasse kaevanud, et kavalad läbi ei pääseks,» jutustab peremees. Eriti suurt meelehärmi valmistavad talle rebased, kes on nii visad, et nuhivad ükskõik kui väikese pilu aedikus ka pimesi välja. «Ja võtaks nad siis ainult ühe ja sööks kõhu täis! Ei, rebased peavad ikka kõik maha murdma,» ohkab Mardna.
Faasanid on Mardnale aga igas mõttes kallid. Esmalt muidugi emotsionaalselt kui lemmikud, kuid neil on ka arvestatav rahaline väärtus. «Sõber Raivo Riis, kes Raplas faasanifarmi peab, lõi hiljuti käega, et teeb vist lindudega lõpparve, kuna kuu tagasi murdis rebane või nugis ta faasanikarja taas maha. Kahju ulatub kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Üks lind maksab ju viissada krooni — eks arvutage ise,» pajatab Mardna.

Faasanipraad 700 krooniga
Läinud jõulude ajal said rebased kuningliku pidusöögi Mardna kalleid linde murdmata. «Mul oli siin kaks paabulindu, aga nendega juhtus talvel kole õnnetus. Tulin jõulureedel siia ja nägin, et paabulinnud on surnuks külmunud. Ei teagi, miks, tavaliselt kannatavad nad talvekülma hästi. Ehk sai saatuslikuks see, et külm oli ilma lumeta? Vesi külmub siis ju ära ja …» arutleb Mardna.
Ei jäänudki peremehel muud üle kui elutud paabulinnud metsa alla viia. «Rebane sai jõuluks kallima eine kui Demjanovi restoranis. Kõhutäis maksis vahest oma kolm tuhat krooni. Mõelgem vaid, vanasti sõid paabulinde ju ainult kuningad,» muigab ta mõrult.
Delikatessiks loetakse gurmaanide seas ka faasaniliha ja eriti hõrguks faasani maksa. Näiteks Eestis maksab faasanipraad restoranides keskeltläbi 700 krooni. Sellest hoolimata Mardna oma faasaneid nahka ei pista. «Nad on ju mul ikka iluloomad, ega te ka oma kassi või koerakest vardasse ei ajaks,» muigab ta.
Kuid kaudselt Mardnate pere faasanitest siiski toitub. «Kui puuri puhastan, läheb sealt kogu sõnnik väetiseks. Te ei kujuta ette, kui suured ja mahlased vaarikad mul kasvavad!» kiidab tohtrihärra.

Samuti peab Mardnate pere lugu faasanimunadest — neid saab pannile lüüa ning Peetri abikaasa Urve küpsetab neist imehäid pannkooke. «Maitseb täpselt nagu kanamuna, ei mingit vahet. Aga muna ise on veidi väiksem ja rebu parajalt suur.» Faasanid on tublid munejad: iga emalind annab munemisperioodil (kestab kolm kuud aastas) muna päevas. «Möödunud aastal lugesin kokku, et saime oma kakssada-kolmsada muna,» kiidab Mardna. Mõelda vaid, kui palju pannkooke!
On aga üks küsimus, mis isegi nii targa mehe nagu Peeter Mardna ikka ja jälle kukalt kratsima paneb. «Suurtes munavabrikutes on liini peal neiud, kes mune sorteerivad — need, millest kuked kooruksid, lähevad müüki, milles aga kanad sees, lähevad haudejaama. Televiisorist olen näinud seda sorteerimist, aga vaat sellest pole ma aru saanud, mismoodi nad neil munadel vahet teevad?» See on tõesti küsimus! Ilona Talumets