A-RühmA-Rühm
Osades: Liam Neeson (Schindleri nimekiri), Bradley Cooper (Pohmakas), vabavõitluse meister Quinton Jackson, Sharlto Copley (9. rajoon), Jessica Biel (Valentinipäev) jt.
Lavastanud: Joe Carnahan
2 tundi 1 minut

Hollywoodil on kaasasündinud anne klassika ära rikkuda. Nii läksimegi «A-Rühma» vaatama hingevärinaga — mine tea, äkki B.A ei kardagi enam lendamist ja Murdockist on saanud kainemõistuslikkuse etalon ...
Õnneks sedaviisi pole läinud ja võime rõõmuga tõdeda, et see on korralik ja kena märul — eriti kui suudate oma aju nii seadistada, et see kordagi filmi jooksul praegusi tegelasi sarja omadega ei võrdle.
Aga te võrdlete. Uus Face ehk Bradley Cooper on ilusam kui vana Face, B.A ehk Quinton Jackson räägib sama masinlikult kui ta sarja-kolleeg, ja Sharlto Copley ehk uus Murdock on endiselt lendav hull. Nendega on üsna täppi pandud. Sama aga ei saa öelda Hannibali kohta, keda mängib Liam Neeson. Ta küll üritab muiata nagu George Peppard, aga kui vana Hannibal oligi ülbe ja enesekindel tiimipealik, siis uus on tundlik-mõtlik härrasmees, kes lihtsalt teeb ülbet ja enesekindlat nägu.
Mis puutub sisusse, siis seda me teame kõik. Rühm lavastatakse süüdi kuriteos, mida nad ei sooritanud, neile saadetakse sappa eriväed ja neid õhku lastes ning maha nottides peab kuldne nelik tõestama oma süütust.
Võitlusstseenid on täiega üle võlli: näeb pea alaspidi lendavaid helikoptereid, plahvatusi, kõrghoonete otsas turnimist ja kõike muud ühele korralikule märulile vajalikku. Ilmselt oleks vana Murdock sillas, kui teaks, milliste masinatega tal 2010. aastal sõita lubatakse, ja Face samuti, kui näeks, et tema partneriks filmis on imeilus Jessica Biel.
Aga ikkagi. Süda läheb päris soojaks alles siis, kui ühes väga-väga lühikeses episoodis ilmub ekraanile Dirk Benedict ehk vana Face. Ja see ütleb nii mõndagi.