Margus Oopkaup on teinud teatris üle 70 rolli ning kirjutanud ka ise näitemänge ning neid lavastanud. «Kõige parem näitemäng ongi see, mille ise olen kirjutanud,» leiab ta ja toob oma lemmikuna välja «Jõuluvana lood», mida on kokku kolm osa.: F: Ants LiigusMargus Oopkaupa teab rahvas eelkõige filmist «Nipernaadi», kus andekal näitlejal tuli mängida üht kolmest ohmust vennakesest. Teatris ligi 70 rolli teinud mehe elu pole aga sugugi meelakkumine, sest tervis on tuksis ja näitlejatööltki sai ta sule sappa.

«Loomulikult on masendus ja kurbus, et enam näidelda ei saa. Ma lihtsalt pole suuteline mitte midagi tegema,» pihib Margus (51), kes sunniti äkki 2000. aastal teatrist lahkuma, pärast seda, kui ta oli seal töötanud juba kaheksateist aastat. «Raivo Trass avastas lihtsalt ühel päeval, et ma olen andetu ega pikendanud enam lepingut.»
Nüüd mööduvadki vahel Marguse päevad lihtsalt teleri ees tugitoolis istudes. «Ma ei näe ega kuule, mis sealt tuleb, lihtsalt istun, silmad kinni — ja niimoodi hommikust õhtuni.» Äraelamiseks on tal tulnud töötada küll poemüüja, ehitaja ja kaablipanijana ning teha muidki juhutöid. «No sealt sai nii vähe raha, et kuidagi suutsin ots otsaga kokku tulla,» jutustab Pärnus elav Margus.
«Nüüd olen juba seitse aastat ka invaliidsuspensionil, kuna tervis jukerdab.»

Haigusele pole ravi
«Järsku ühel päeval paistetas parem jalg üles ja kohutavalt valus oli käia. Arstidki ei tea täpselt, mis mul viga on, aga see jalgade valu oli ja on ikka hirmus küll,» räägib Margus. «Algul ma lihtsalt ei suutnud seda põrgupiina taluda ja tormasin Pärnu haiglasse, et ehk lõigatakse jalg maha, saab valust lahti.»
Jalg jäi siiski alles, mees saadeti hoopis reumatoloogi juurde. Seejärel sai ta hormoonravi, kuid valu ei kadunud ikka kuhugi. Hormoonid mõjusid hoopis kehakaalule ning Margus võttis kahe kuuga juurde 37 kilo. Nüüd tee või tina, aga lahti sest enam ei saa. «Kui kaaluosuti näitas 97 kilo, pidin ära minestama,» patsutab mees oma kõhtu. Varem 60 kilo kaalunud 180 cm pikkusele saledale mehele oli see hirmus hoop.
Hoolimata rohtudest, valutavad jalad siiani nii, et ei saa öösel magadagi. «Leiduks maailmas ometigi mõni tohter, kes valu ära võtaks — küll ma oleksin õnnelik!» ahastab mees. Kuid neuroloog nullis kõik ta lootused öeldes, et tegemist on vaagnaluu jäigastumisega ning sellele haigusele polevatki ravi. Piinav haigus muutub salakavalalt hoopis hullemaks — nüüd teevad häda ka puusad. «Ma elan kolmandal korrusel ja treppidest ülesminek on ikka tohutu vaev, valu on nii terav ja väljakannatamatu.»

Ei tea, mis edasi saab
Selline ongi see invaliidi elu: mitte millegi muuga pole oma päevi täita kui televiisori vaatamisega, sest rohkem lihtsalt ei jõua. «Võtan igal hommikul valuvaigistit, et valu natukenegi kontrolli all hoida,» jutustab üksinda elav endine teatrimees.
Väljas käib Margus vaid nii palju kui vaja, rohkem lihtsalt ei jaksa. «Kui veel teatris olin, vaevas mind paar korda aastas kopsupõletik,» räägib ta. «Kõige hullem oli, kui väljas oli 35 kraadi sooja, aga mina olin kopsupõletikuga siruli.» Ilmselt sellesama tõve tüsistused nüüd piinavadki.
«Mis edasi saab, ei tea keegi,» laiutab Margus käsi. Valu läheb aga päev-päevalt
hullemaks. Kõige raskem on püstitõusmine ja käimine. Kodus on mehel seatud
mööbel käe-jala järgi, nii et ei peaks pikki vahemaid läbima.
Kuid vaatamata haigusele ja valudele ei ole Margus kaotanud optimismi ja rõõmsameelsust. «Haigus mind ei murra!» lubab ta ja jättis parema elu lootuses isegi suitsetamise maha. Varem 30 aastat iga päev suitsu kimunud mees ei kannata enam tubakahaisugi.

Töötab missioonitundest
«Elan juba kümme aastat üksi. Abielus pole ma küll olnudki, aga 18aastasest kooselust oma armastatuga sündis poeg, kes õpib praegu Tartu ülikooli magistrantuuris keskkonnatehnoloogiat,» rõõmustab Margus, kellel oli noorpõlves paariaastane armusuhe ka filmi «Siin me oleme» blondi peretütre Kadri Jäätmaaga.
Margus tunneb end tegelikust vanusest poole nooremana ja kinnitab, et tal on just noorte inimestega iseäranis hea klapp. Praegugi töötab ta Pärnu psühhiaatriakliiniku päevakeskuses nii noorte kui ka omavanuste patsientidega ja lavastab nendega näidendeid. «Eks ikka missioonitundest.» Lisaks õpetab Margus ühe luuleklubi liikmetele ilmekalt esinemise oskust.
Kuid puhtalt missioonitundest ära ju ei ela. «Ma muretsen raha pärast küll, sest mu pension on ikka üsna tagasihoidlik,» kurdab Margus.

«Ilma teatrita olen poolik.»
«Näitlejakutse oli mul juba kooliajast saadik veres,» usub Margus. Aastakese merekoolis kapteniks õppinud ja hiljem ka psühholoogiat tudeerinud noormees sai näitekooli kohe sisse. «Üks etüüd oli selline, et tuli ühe piigaga etendada armulugu,» meenutab ta. «Näitsik vahutas, mis jaksas, mina pidin ütlema ainult: «Ma armastan sind.»» Tüdruk kukkus välja, Margus sai sisse.
Edasi suunati andekas lavarebane tööle Endla teatrisse, kus ta mängis oma kiitsaka blondi välimuse tõttu hulga poisikeserolle. «Mulle meeldib mängida tükkides, kus on mingi mõte ja sõnum sees, kui publik läheb teatrist ära ja veel järgmisel päeval mõtleb selle tüki üle — siis on see etendus väärt,» arutleb Margus, keda on isegi tunnustud kui parim meesnäitleja. Ta on teinud ka harrastusteatrit ja mänginud kuuldemängudes. Muide, Eesti filminduse fännidele teadmiseks: omal ajal naeris Margus linti «Kõrboja peremehe» Katku Villu naeru ning tegi oma elu esimese «filmirolli» «Siin me oleme» lõputiitrite taustal telki üles pannes.
«Tahaksin filmides mängida veel,» unistab Margus. «Aga mu suurim õnn on ikkagi see, et olen mänginud ühes Eesti parimas filmis — «Nipernaadis».
Kuigi ta süda kisub endiselt Pärnu teatri poole, mõistab Margus, et selle maja uksed on tema ees jäädavalt suletud. «Näen ikka siiani ülepäeviti Peeter Kardi ja Aare Laanemetsa unes,» meenutab Margus manalateele läinud kolleege. «Muidugi tahaksin teatrisse tagasi, see on ikka nii kõvasti südames kinni, et teatrita olen nagu poolik.» Kuid tervis on Marguse unistuste ja igatsuste vastu. Sestap tahab ta ka kõigile teistele südamele panna, et tervist tuleb hoida, sest ilma selleta ei ole ka elu! Hille Kõrgesaar