Sofia ei salga, et näeb end tulevikus elamas pigem Londonis või New Yorgis kui Eestis. Sellegipoolest on ta sel suvel taas kodumaal ning fännidel on võimalus nautida tema lauluhäält juba 17. juulil Tallinna merepäevade džässikava raames.: F: Kalev Lilleorg«Kui läksin mõne mustanahalisega juttu ajama, teeskles ta, et ei kuule või ei saa mu aktsendist aru,» meenutab lauljatar Sofia Rubina, kes on pärast aastast USAs õppimist taas kodumaal.  

Eesti üks hinnatumaid džässilauljatare Sofia Rubina (24) pole seda meelt, et oma muusikat peaks müüma läbi latekskostüümide. «See, mis praegu toimub, kõik need Lady Gagad ja kostüümidraamad — see mulle ei meeldi. Muusika on neil kõigil ka ühesugune,» kritiseerib ta praegust poppmuusikat. Sofia ise tahaks laulda hoopis mõnes hubases Londoni või New Yorgi džässiklubis. Ja eks ta ole seda ka juba teinud, kusjuures New Yorgis jagas Sofia lava maailmakuulsa soulilaulja Angie Stone’iga.

Tundis omal nahal rassismi
Mullu suvel avanes Sofial erakordne võimalus asuda õppima mainekasse
Berklee muusikakolledžisse Bostonis. «See on väga kallis lõbu. Mul tohutult vedas, et sain selle stipendiumi,» õhkab Sofia.
Nimekas koolis õpib neli tuhat tudengit ja igaüks saab ise valida, kellega koostööd teha ja millist muusikasuunda arendada. Sofia süda kuulub endiselt džässile ja soulile, mida peetakse seal maal pigem mustade muusikaks. See tehti üsna ruttu ka Sofiale selgeks!
Nimelt pani blond Sofia end kirja neljakümneliikmelisse gospelkoori, kus ta oli eneselegi üllatuseks ainuke valge. «Ja kui ühel suuremal kontserdil lasti mul üks salm soolot laulda, hakkasid kohe minu poole lendama koorikaaslaste mõrud pilgud,» meenutab ta. Kui Sofia läks mõne koorikaaslasega juttu ajama, ei teinud need temast väljagi, vaid teesklesid, et ei kuule või ei saa võõramaalase inglise keele aktsendist aru. «Minu jaoks oli see kõik väga võõristav, kuna ise olin ma nende suhtes ju väga südamlikult häälestatud,» meenutab Sofia.
Kõik muutus, kui ta läks õpetajalt küsima, mis kooris toimub. Õpetaja pidas seejärel nimesid nimetamata koori ees kõne, milles pani südamele, et võtkem ikka kõiki sõpradena. «No lõpuks olime juba brothers and sisters,» naerab Sofia.
Sofia sõnul on mustanahalistel raske mõista, kuidas saab üks valge üldse souli laulda. «Mul võttis pool aastat, et nendega n-ö omaks saada, aga lõpuks mängisime mustanahalistega suisa ühes bändis. Džässis polnudki probleemi, aga vot souli- ja R&B-stiiliga võtsid nad kohe hoiaku: see on meie muusika, mis sina, valge, oskad ka groove’ida vä?» muigab ta.
Korra sattus Sofia ka päris Harlemi geto peole. Sealgi ei osanud ta enda erinevust tähele panna enne, kui üks sõber juhtis tähelepanu sellele, et Sofia on kogu kambas ainus valge. «Mina selliseid asju nagu üldse tähele ei pane!»
Sofialt küsiti USAs korduvalt, kas ta on pärit Venemaalt. «Siis ütlesin alati, et ei, olen Soomest. Kuna Eestit seal väga palju ei teata, siis et mitte pikalt seletama hakata, ongi lihtsam öelda Soome. Selle asukohta nad enam-vähem aimavad,» muheleb Sofia.

Soontes voolab juudi veri
Sofias voolab aga hoopis juudi verd. «Ema ja isa on mul mõlemad juudi päritolu, kuigi venelasi on meie peres ka,» jutustab ta. Kui pärida Sofialt, kelleks ta ise end rahvuselt peab, jääb neiu vastusega päris jänni. «Kui Viljandi kultuuriakadeemias õppisin, olid enamasti mu sõpradeks eestlased. Tihti armastasid nad venelaste kohta nalju rääkida ja need kõlasid kohati päris räigelt. Ütlesin siis, et kuulge, mina olen ka ju teie lauas, mille peale nemad vastu: mis sinul sellest, sa oled ju juut …» Sofiat ajab see veel praegugi südamest naerma. «Ausalt, mu päritolu kõlabki nagu anekdoot!» Mitte halvas mõttes, muidugi!
Juudi kultuur on Sofia peres au sees, ta noorem vend käib koguni juudi koolis. Sabatit, mis on juutluse tähtsamaid alussambaid, peetakse nende peres regulaarselt. «Oleme jah juudi kultuuri sees nii palju kui võimalik.
Eestis on küll teistsugune toit ja elukeskkond, nii et kõike, mida juutide vanad tavad nõuavad, päris teha ei saa, kuid suuremaid pidusid üritame ikka pidada,» märgib Sofia.
Nõnda on reedeõhtused sabatid kui suhtlemispeod, mil pere veedab aega ühe söögilaua taga, vesteldes teemadel, millesse pole aega argipäeviti süveneda. «Vahel käime ka sünagoogis, kuid süvausklikud me päris pole,» täpsustab lauljatar.
Sofia peab end pigem spirituaalseks kui religioosseks inimeseks. «Usku tuleb minusse aina juurde, kuid just selle külje pealt, et oskan paremini oma elu tunnetada. Kui midagi juhtub, siis tean juba, kas lähen õiget teed pidi või mitte,» arutleb ta.
Paar korda aastas üritab Sofia käia Iisraelis oma juurte juures. Eriti lahedaks peab ta juudi kogukonna korraldatud kümnepäevaseid reise, millesse kuulub ka tihe programm. «Kõige toredam on, et paljud on nendelt reisidelt leidnud oma elu armastuse, kellega on hiljem abiellunud. Nii on juhtunud ka kahe minu sõbrannaga,» rõõmustab Sofia.

Iisraeli mehele ei läinud
Ka Sofial endal on seljataga kolme aasta pikkune suhe Iisraeli noormehega. Nemad siiski ei abiellunud, sest suhtele sai saatuslikuks vahemaa. «Keeruline on suhet hoida, kui elatakse teine teisel pool maakera. Jumal tänatud küll, et on leiutatud Skype, aga sellest üksi ikka ei piisa. Mingil hetkel peab keegi ikka ära otsustama, kes kuhu maale kolib.» Kaugsuhtele otsustas lõpu teha Sofia. «Olin siis 21aastane ja mõtlesin: olen noor, tahan karjääri teha, reisida, õppida ja elu näha, mitte aga lapsi teha ja peret mängida,» kirjeldab Sofia oma valikut, millega ta on praeguseni väga rahul. «Nüüd olengi vaba. Ma ei taha kedagi piinata, et keegi jälle kusagil peab mind ootama,» võtab Sofia muigega meesteteema kokku. Kuid lisab veel, et talle piisab armumiseks vaid sellest, et oleks vaid hea inimene. «Ma pole selline, kes vaatab kui suur on mehe palk. Mulle on oluline, et inimene oleks südamelt ilus ja puhas.» Ilona Talumets