Terje Heinmets: F: Aldo LuudTerje Heinmets oli äsja keskkooli lõpetanud, kui 40kraadine palavik sundis ta äkki voodisse. Arst ütles, et tegu on lihtsa gripiga. Alles teise tohtri juures selgus karm diagnoos: kahepoolne kopsupõletik ja vesi kopsus. Raske tõbi päädis liigesepõletikuga, mis aheldas naise ratastooli.

«Mis siin ikka tagantjärele tark olla. Selge on see, et esimene arst oli lihtsalt rumal,» prahvatab nüüd 42aastane Pärnus elav Terje. Kiire abi võinuks noore neiu ratastoolist päästa, aga too arst isegi ei kuulanud ta kopse. Ja kui haigusele lõpuks jaole saadi, oli juba hilja. Kopsupõletikust sai Terje mõistagi jagu, aga põlvevalu aina ägenes. Aastatega on halastamatu liigesepõletik ehk peenelt öeldes reumatoid-artriit kurnanud naise kõik liigesed. Liigesevõie lihtsalt kaob ja liiges vajub kokku,
selgitab ta.
Alguses oli ravi nõrk. «Eriti midagi ei tehtudki, anti väike hormoontabletike, põletikurohi ning valuvastane tablett ja oligi kõik,» meenutab ta. «Räägiti veel mingist baasravist, aga selle kohta kuulsin nii õudseid lugusid, et kellel langevad juuksed välja ja kes tunneb end väga halvasti. See hirmutas mind nii ära, et loobusin.»

Haigus hiilis ligi tasapisi
Valu tuli Terje juurde nii tasapisi, et alguses suhtus ta sellesse üsna muretult ja katsus valust üle olla. «Ma ei arvanud, et see haigus mu nii läbi võtab,» tõdeb ta tagantajärele.
Olukorra tõsidust mõistis ta alles peale ränka hoopi. «Kord tulin sõbranna
juurest koju ja äkitsi ei saanud enam käia,» räägib lasteaiakasvatajana leiba teeninud Terje. «Põlve lõi nii terav valu, et sõbranna ja tema mees tassisid mind süles koju.» Jalale toetumine tegi põrgupiina. «See oli väga õudne,» väristab Terje õlgu. Ega muud, kui kohe kiirabiga operatsioonilauale. «Kohutav tunne oli, aga lootsin ikkagi kiiresti terveks saada.»
Lõikus tehti seljasüstiga, sest üldnarkoosiga ei tahetud riskida. Südi naine võttis opile kaasa maki ja kuulas head muusikat, samal ajal kui kirurgid ta põlve lõikasid. «Peale esimest põlveoperatsiooni käisin poolteist kuud karkudega ja siis tantsisin rõõmsalt edasi,» naerab ta enda optimismi üle.
Peagi läks tema olukord aga aina hullemaks, kõige tipuks avastati Terjel ka luuhõrenemine. Praeguseks on välja vahetatud tema mõlemad puusa- ja parema
jala põlveliigesed. Teda vaevab ka selg, kuna seal on mõra ja selgroog on kõveraks moondunud. Terje õlad on nii ära vajunud, et ta ei saa isegi pead pesta ega põrandat
küürida. Käed lihtsalt ei liigu üles.
«Arstidki ei oska öelda, mis must edasi saab,» kurdab pisike naine, kes olevat arstide sõnul lausa imeinimene, et nii vapralt vastu peab. «Tohtrid küll ütlesid, et võime teil kõik ära vahetada — õlad ja jalad,» muigab Terje, «aga ma pole ju mingi robot, nii et ma ei tahtnud.»  
Kodus, sotsiaalmaja ühetoalises korteris saab n-ö noor pensionär kõndida ka ratastooli abita, sest kõik vajalik on käe-jala juures. Väljas piiravad liikumisvõimalusi konarlikud teed. Siis aitab teda isiklik abistaja Raili, hea sõbranna. «Nüüd olen juba nii tubli, et saan elektrilise ratastooliga väljaski käia. Isegi hansapäevadel tegin tiiru ära,» rõõmustab ta.  

Ei tohi alla anda
Energiline tulihing ei lase omale musta masendust ligi. Kui vahel tulevadki valu ja ängiga kurvad mõtted pähe, saab ta alati abi sõbrannadelt ja perelt. Õnneliku lapsepõlvega naine on vanematele tänulik, et nad andsid talle edasiseks eluks vajaliku vundamendi. «Nende kasvatus on andnud mulle vastupidavuse
ja jõu,» kiidab ta.
Selle jõu tõttu ongi suutnud Terje asendada paljud armastatud hobid, mida ta ratastoolis enam harrastada ei saa, uute tegevustega.
Näiteks on luulearmastajal naisel peagi valmimas esimene luulekogu, mis on pühendatud ta endisele elukaaslasele. Luuletused on täis armastust ja müstikat, haldjate maailma ja ilusaid tundeid.
Terje arutleb koguni, et ehk on ta põhjusega haige: «Kui ma poleks praegu
haige, võib-olla poleks ma siis ka nii palju luuletusi loonud?»
Ta tunnistab, et tal on märkimisväärne kohanemisvõime. «Ma olen elust väga aktiivselt osa võtnud, nii palju kui võimalik. Kurbusehetkedel tuleb end muidugi lihtsalt tühjaks nutta, aga siis jälle eluga edasi minna. Mis siin ikka tühja hädaldada. Palju on neidki, kel läheb veel kehvemini ...» Hille Kõrgesaar