Murelaps: Kelli vajab pidevat hoolitsust võib-olla oma elu lõpuni. Ema Kaire on selleks valmis, sest «tema tibu» elu peab olema elamist väärt.: F: Urmas LuikPisike Kelli vaevleb ränkade lihas- ja langetõvekrampide käes, millega kaasneb nii vaimne kui ka füüsiline mahajäämus. Ema Kaire Parts aga ei jäta jonni ja võitleb tütre inimväärse elu eest.

Arvatavasti on kümnekuuse Kelli raskes puudes osaliselt süüdi hapnikupuudus. Pisitütar oli liiga kaua Kaire (32) kõhus ega tihanud siia ilmagi lihtsalt tulla: keisrilõikega sündinud laps neelas juba roheliseks värvunud, mürgist lootevedelikku, kui ta jalgupidi kõhust välja tõmmati. Pea oli kõhtu nii kõvasti kinni kiilunud, et muudmoodi last kätte ei saadud.
Tegelikult algasid hädad juba Kaire kaheksandal raseduskuul, kui ta tundis kõhus tugevaid valusid. Lapse südamelöögid olid tavapärasest aeglasemad, aga arstid saatsid mureliku ema koju tagasi. «Suur laps ei mahtuvat enam kõhtu mürgeldama ja kõik olevat normis,» räägib Pärnumaal abikaasa Raivo (37) ja kolme lapsega elav Kaire.

Tähtajast oli juba mitu nädalat üle, aga Kelli ei tahtnud ikka sündida. Lõpuks otsustati kiiremas korras keisrilõike kasuks.
Rõõmus sündmus oli kohutavate katsumuste algus. Üle 4,5kilosel tirtsul olid silmad kinni paistetanud, ta magas kogu aeg ja nälg ei tundunud teda üldse näpistavat. Tohtrid ei pidanud seda miskiks, rahustasid, et kui kahe esimese lapsega on kõik korras, siis küllap on kolmandaga samuti, ja kirjutasid noore pere haiglast välja.  
Seitsmendal päeval, plaanilisel ämmaemanda vastuvõtul selgus, et tita polnud kaalus juurde võtnud. Beebi jalad oli toonuses ja kiskusid krampi — Kaire pidi neid lausa jõuga lahti suruma, et mähet vahetada — ning ka käed olid imelikult rinnal kõveras. See kõik pidi arstide sõnul olema normaalne ja mööduma kolmandaks elukuuks.

Söömist saatsid ägedad köhahood, nagu oleks toit pisitütrele kurku läinud. «Ikka aeti vastu, et ma ei oska last toita, ometi tundsin, et midagi on mu pisikesega valesti,» ütleb Kaire.
Ema süda ei eksinud. «Ühel ööl ärkasin selle peale, et laps viskas une pealt jalad koos õhku, käed läksid krampi ja ta tegi sellist karuhäält.» Pilkkontakt kadus ja väike Kelli nuttis — suu küll pärani lahti, aga sealt ei tulnud piuksugi.
Kaire ehmus kohutavalt ja helistas perearstile. Olukorda lahates jõuti järeldusele, et tegu on arengu eripäraga. Perearst andis saatekirja ka neuroloogi juurde, sest need nähud võisid viidata epilepsiale.
Kolm kuud hingas pere rahulikult. Siis tuli järgmine hoop. «Ühel õhtul vannitamise ajal hakkas Kelli parem silmalaug järsku kõvasti tõmblema. Hommikul kiskus lapse pea veidralt viltu, silmad pööritasid ning tõmblesid peas ja pisike ei tahtnud enam süüagi,» meenutab Kaire.  
Näha last sellisena, võttis emal südame alt õõnsaks. Kiirabi vastas hädasolija kutsele, et see on tavaline närvitõmblus. Pealegi olevat neil nii palju väljakutseid, et kohale tulla polevat võimalik. Ehk saaksid nad ise haiglasse tulla? Egas muud, kui autole hääled sisse ja kärmelt Pärnusse.

Kirurg-ortopeed vaatas Kelli üle ja ütles kohe, et selle tüdrukukesega on midagi väga valesti — parem külg on rohkem lihastoonuses kui vasak ja ka nägu olevat asümmeetriline. Ta soovitas tagasi tulla, kui samad hädad jätkuvad. «Õhtul kiskus asi päris hulluks, siis hakkasid käed ja jalad juba kaasa rapsima,» kirjeldab Kaire. «Kord viskas ta end täiesti pulka, siis tõmbas end kokku, isegi keel hakkas naljakalt suust välja käima.»
Laps muudkui nuttis, jaksamata enam süüagi. Tuli kiiremas korras arsti juurde tormata. Kuid seekord viis tee Tartusse. Et keegi ei ütleks taas, et ema näeb tonti seal, kus seda pole.  
Tartus pandi pisike põngerjas pikema jututa neuroloogiaosakonda ja tehti põhjalikud uuringud. Tuli välja, et Kelli aju oli lihtsalt üks krambitomp. Kümne päevaga leiti ka sobiv rohi, mis krambid maha võttis. «Öeldi, et on epilepsia, aga midagi on veel,» räägib Kaire.  

Arstid kahtlustasid isegi Ohtahara sündroomi, mis maakeeli tähendab ajuhalvatust ja raskekujulist epilepsiat. Sellise diagnoosiga lapsed täisealiseks enamasti ei saagi. «Šokk oli ikka õudne. Kaks päeva ma seal ainult ulgusin ...»
Tohtrid hoiatasid, et rohi võib lapse uimaseks teha ja siis tuleb teda sondiga söötma hakata. Katsumustest räsitud Kaire võttis aga viimased jõuvarud kokku ja hakkas Kellit taas rinnaga toitma. «Nii ma siis söötsin last, kes oli aparaatide külge aheldatud. See oli ikka kohutav vaatepilt,» ohkab ta.
Tunda ega mõelda polnud mahti: «Ma lihtsalt võitlesin oma lapse elu eest,» kostab naine väsinult. Kodul ja kahel vanemal lapsel aitas sel segasel ja mustal ajal silma peal hoida hea sõbranna Piret, kellele Kaire on südamest tänulik, seda enam et Piretil on kodus sama vana laps nagu Kairel.  

Kaire ütleb ausalt, et vahel tuleb tal selline masendus peale, et enam ei suuda. Siis nutab ta end tühjaks ja laseb nagu orav rattas edasi. «Ma pole puhata saanud. Mul pole aega ega raha, et enda eest hoolitseda, sest viimne kui minut kulub lapsele.»
Kellile määratud rohud pole sugugi odavad, ühe karbi hind küünib ligi 2000 kroonini. Õnneks haigekassa toetab, aga paljud kulud tuleb endal kanda. Bensiin, arstide ja füsioterapeudi vahel jooksmine — kõik see maksab. «Olukord sunnib isegi lunima, mida mulle üldse teha ei meeldi, aga ma pean seda tegema, sest rohud ja kõik teenused on lapsele elutähtsad ...» laiutab Kaire käsi. «Kardan, et ei saa uuest aastast enam vajalikke teenuseid kätte, sest siis lõpeb ka emapalk. Pappi lihtsalt ei ole!» pahvatab ta.

«Võib-olla saatus tahab ja võtab mu väikese tibu mult lihtsalt ära,» tunneb Kaire kohutavat hirmu. Praegu on aga tähtis see, et laps on elus. Tulevikult ei unista ta muud, kui et tema tibu saaks kunagi ise hakkama. Selle nimel tuleb aga praegu ränka tööd teha. Hille Kõrgesaar