Kirjad JulialeKirjad Juliale
Osades: Amanda Seyfried (Mamma mia!), Vanessa Redgrave (Lepitus), Chris Egan (Kodus ja võõrsil), Gael Garcia Bernal (Mootorratta päevikud) jt.
Lavastanud: Gary Winick
1 tund 45 minutit

Seda suudavad vaadata küll vist vaid inimesed, kes a) jumaldavad romantilisi filmikesi, b) on parasjagu ülepeakaela armunud ja c) võivad ära süüa terve sefiiritordi kordagi oksendamata. Olgu kas või üks neist tingimustest täitmata ja teil tekib kohati soov saalist välja joosta.
Ärge nüüd sellest järeldage, et «Kirjad Juliale» on halb film. Ei ole. Ausalt öeldes on selle süžee kaunis nutikas. Nimelt saabuvad kihlatud Sophie (Seyfried) ja Victor (Bernal) vanasse kaunisse Veronasse pisikesele puhkusele. Samal ajal kui andunud kokk Victor Itaalia juustude ja sinkide vahele eksib, avastab Sophie maja, kus väidetavalt elas Shakespeare’i Julia. Tolle kuulsa maja rõdu alla jätavad naised endiselt armastus- ja soovikirju. Nende seast leiab Sophie ühe 50 aasta taguse kirja ning sündmused hakkavad hargnema. Ta kohtub kirja autori Claire’iga (Redgrave) ja tema pojapoja Charliega (Egan) ning noorte vahel lööb lõõmama armastus.
Tundub üsna paljutõotav, kas pole? Jah, kuid esiteks rikub selle lootusetult küündimatu dialoog ning teiseks ei veena Egan meid õrna armastajana. Seyfried on sama ninnu-nännu-nunnu nagu «Mamma mias!» ja see sobib talle, Bernal suudaks oma sarmiga ära võluda ka kõige tuimema südame (no kuidas saab Sophie talle kedagi teist eelistada?!) ning Redgrave’i suursugususest pole vaja samuti pikalt rääkida — tema oskab kõige kreemisemadki laused ekraanile tuua sellise südamlikkusega, et kerge klomp kerkib kurku isegi paadunud romantikavastasel.
Aga ikkagi, midagi on nagu puudu. Sügavust me otsima ei läinudki, nii et asi pole selles. «Kirjad Juliale» ongi lihtne armas suvefilmike. Pigem tundub, et samamoodi nagu kaks sefiiritorti korraga võib ka liiga nunnu film südame pööritama panna.