Damaskus: F: Silvia PärmannSüüria pealinna Damaskuse kõige põnevamat osa – vanalinna koos hiiglasliku turu, paleede ja maailma suurima mošeega – oleks sobiv nimetada iidseks, kuid ometi tuksub see moodsas rütmis.

Damaskuse müüriga piiratud vanalinn, mis ehitatud aastatel 10 000—8000 ekr (on seega vanim pidevalt asustatud linn maailmas!), on
väike, kuid selle soppide tundmaõppimiseks kulub päevi. Aastatuhanded on linna jätnud oma põnevaid jälgi ja rahvaste ning uskude paabel loob siin iga päev erilise, eksootilise ja köitva tänavapildi.
Oleks Damaskus saanud näha kaupmeeste rõõmu, kui Pariisi ilmusid esimesed turistid, näpus «Da Vinci kood», Barcelona tänavanurkadele kogunesid inimesed «Tuule varjust» järge ajades või Peterburis tiirutasid uudishimulikud «Kuritöö ja karistuse» jälgedes, oleks iidne linn lihtsalt heatahtlikult muianud. Umbes nagu vanaisa mängivaid lapselapsi vaadates. Oma kultusraamatu, mille tegevusest küll vaid osa toimub Damaskuse tänavatel, sai linn juba ammustel aegadel. Muidugi me räägime Piiblist.
Olulisim tegevuspaik Damaskuses ehk seesama Via Recta, mis Piiblis Õige tänava nime kannab, saab alguse Bab Sharkist ehk Päikeseväravast ehk Idaväravast ja suundub üsna sirgjoones läbi Madhat Basha turu Võidukaareni, et ükskord linna kunagise lääneserva juures Bab Al Jabia väravas lõppeda. Sedasi poolitab ta ka vanalinna.

Sellest ühele poole jääb kristlaste linnaosa, kus õhtuti käib elu restoranides ka siis, kui ülejäänud linn on ammu vaikseks jäänud. Teisel pool asuvad juutide puhtusest läikiv linnaosa oma kullapoekestega ning moslemite kvartal, kus hommikuti küpsetatakse otse tänaval leiba ja burkades naised ostavad köögivilju.
Via Recta on ühtlasi osa Damaskuse turust, täis öötundideni avatud vaiba- ja maiustustekauplusi. Selle väga põneva, kunagisele kaubateele tekkinud turu on vallutanud Lähis-Ida kauneimad vaibad, lõhnavaimad vürtsid ning vesipiipude aromaatsesse pilve mattunud kohvikud, väikesed poekesed täidavad kümneid ja kümneid tänavaid — siit ostuta lahkuda ei õnnestu peaaegu kellelgi.
Aga käsitööna valminud beduiinivaip või peotäis värskeid mandleid kingib rohkem elamusi kui tavaline T-särk või külmkapimagnet — mida, muuseas, on Damaskusest peaaegu võimatu leida. Silvia Pärmann

Toit ja jook: Katuserestoranid
Damaskuses käib suvel elu jahedates sisehoovides ja katustel. Lamedate katustega madalad majad löövad pimeduse langedes kihama, nii et söögikohta otsides tasub käia pea kuklas, mitte nina maas. Süüria köök on põnev segu kergetest Vahemere roogadest ning Araabia toitudest, huvitavate vürtside ja maitsetega. Tähtsam kui söömine, on toidu jagamine ja seltskonna nautimine.

Elamus: Umayyadi mošee
Keset Damaskuse turgu asuv Umayyadi mošee on maailma suurim ja vanim. Mošee asukohas on alati olnud mõni pühakoda: kõigepealt paganlikele jumalatele pühendatud tempel, roomlaste ajal Jupiteri tempel, Bütsantsi ajal kristlik kirik ning kui araablased Damaskuse vallutasid, mošee. Avatud on see nii palvetajatele kui ka niisama uudistajatele.

Kuidas kohale saab?
Damaskuses on küll rahvusvaheline lennuväli, kuid soodsaim on lennata AirBalticuga Riiast naaberriigi Liibanoni pealinna Beirutisse ja sõita sealt bussiga 125 kilomeetri kaugusele Damaskusesse. Liibanoni viisa on eestlastele tasuta, Süüria viisa maksab 12 dollarit ja selle saab osta piirilt.

Linke

• www.oldamascus.com
• en.wikipedia.org/wiki/Umayyad_Mosqueen
• www.airbaltic.com