Videviku saaga: päikesevarjutusVideviku saaga: päikesevarjutus
Osades: Kristen Stewart, Robert Pattinson, Taylor Lautner, Ashley Greene, Billy Burke, Michael Sheen, Dakota Fanning jt
Lavastanud: David Slade
2 tundi 4 minutit

Kui lugeda järjepanu üles kõik, mis sellesse filmi tuli panna —  ilusad vampiirid ja veel ilusamad libahundid, jõhkrad mõrvad, kättemaksust krigisevad hambad, kindel ja ebakindel armastus, surmasoov ja kirg saada vampiiriks —, pidid režissöör David Slade’il küll käed tööd täis olema, et sest vähegi arusaadav tükk valmis teha.
Ta ei ebaõnnestunud. Süžee on palju selgem kui saaga kahe eelmise filmi puhul, mida väidetavalt oli raamatut lugemata kaunis keeruline jälgida. Väidetavalt seetõttu, et selle arvustuse autor on «Videviku» sarja suur austaja ning kõik neli raamatut ühe jutiga sisse hinganud.
Seda keerulisem on filmi kohta halvasti öelda. Aga tuleb. Sest üks asi on läinud täiesti nihu. Kui raamatus on kõik tegelased sümpaatsed, siis filmis on oma võlu vaid taustategelastel: headel vampiiridel, Jacobil ja ülejäänud libahuntidel ning pahadel. Peategelased Bella ja Edward ei tekita mingit poolehoidu. Bella mõjub oma teadmatuses vinguva teismelisena, kes võiks end kokku võtta ja mõista, et elu ei tiirle ainult tema ümber (ehkki puhttehniliselt näeb süžee seda ette, sest Victoria haub aina kurjemat kättemaksu, millesse kaasab mitte just tagasihoidliku vampiiride armee). Ja Edwardit mängiv Robert Pattinson võib vist ahastuses piinelda, et ei saanud ühtegi head repliiki.  
Aga olgu, see lugu on siiski särtsakam kui «Videvik» ja «Noorkuu», kohati saab isegi muiata ja mida lõpupoole, seda tugevamini endasse film su haarab. Ja see ongi ühe kommertstüki puhul tähtis.
Sest kes läheb «Videviku» filme kinno vaatama lootuses näha sügavat kunstiteost? Olenevalt vanusest oodatakse muud: teismelised oma iidolite nägemist ja lemmikraamatu uuesti läbielamist ning täiskasvanud kaht tundi, mille kestel end taas teismelisena tunda. Olge lahked, see õnnestub!